Sajandi võimalus!

Kuulutan välja paar tähtsat teadaannet:

1. Kõikidel kelleni see info siin jõuab, on harukordne võimalus hakata karsklase ehk minu korterikaaslaseks. Asukohaks on Tartus Annelinn Kaunase pst. Üür ja kommunaalid on mõistlikud, korterikaaslasteks on kaks sõbralikku karsklast. Igal elanikul on oma privaatne tuba + ühiskasutatavad elutuba, köök, vannituba ja wc. Kellel soovi, saab huvi üles näidata facebooki postituse kommentaarides või võtta meiega ühendust isiklikult, lisaks saab pilgu peale visata ka pilditele korterist.

Joonis 1. Pakkumisel oleva korteri elutuba.

2. Hiljuti sai avalikuks MTÜ Juvente uus koduleht. Kui nüüd lugeja mõtleb mis on Juvente ja kes on Juventekad, siis neile on mul öelda järgmist:

Juvente on noorte karskusorganisatsioon, mis pooldab karskust ja propageerib üleüldisemat mõõdukust ning sallimist ühiskonnas.

Laias maailma nii ka Juventes on inimesi igasugu näo ja iseloomuga, kuid on just mõned eriti sobilikud jooned mis sobivad just ühele tublile Juventekale.

Peamiselt saab Juventekaid olla kahte sorti:

• Aktiiv-Juventekad ehk täisliikmed – Jälgivad Juvente põhimõtteid Juvente tegemistes ja ka igapäevaselt, tahavad muuta Eesti ühiskonda mõõdukamaks, tolereerivamaks ja sõbralikumaks. Aktiiv-Juventekad on Eesti ja maailma alkoholipoliitika eesliinil, astuvad vastu ühiskonna negatiivsetele stereotüüpidele ning võtavad Juvente üritustest osa nii palju kui vähegi võimalik!

• Toetajad- Juventekad ehk toetajaliikmed – Jälgivad Juvente põhimõtteid Juvente üritustel ning on toetaval seisukohal Juvente põhimõtete suhtes ka igapäevaselt. Toetajad-Juventekad on inimesed, kes nõustuvad ja levitavad Juvente põhimõtteid ühiskonnas, kuid see pole nende peamine eesmärk elus. Nende jaks ei pruugi olla nii suur ning keel nii terav karskus ja mõõdukuspõhimõtete au sees hoidmisel ning nad ei pruugi isegi endale soovida karsklase silti külge kleepida, kuid heast kainest sõbralikust tolereerivast seltskonnast ei ütle nemadki ära. Üritustest võtavad nad osa nii palju kui kooli, töö, pere ning kõige muu kõrvalt aega üle jääb.

Kõik Juventekad on kursis Juvente ideedega, lugenud Juvente dokumente ning teavad kes seisavad nende ümber ja pakuvad kindlat seljatagust.

Olenemata oma liikmelisuse tasemest käivad Juventekad vähemalt korra aastas Juvente üldkooslekul, maksavad liikmemaksu ning  ei lase sõltuvusainetel ühiskonnas saada võitu, näiteks rooli ei lasta purjus sõpra, ujuma ei lasta vindist tuttavat ning avalikus kohas tüli noriv nokastanud kodanik kutsutakse korrale.

3. Lisaks kutsun lugejaid üles ka panema "like" Juvente Eesti facebooki lehele ning Juvente poolt sellel suvel korraldatavale Suvelaagrile "Evergreen", kus osaleb noori üle terve Euroopa.

Sellised olid siis tänased teadaanded. Kergem vaheldus tavalistele karmimas toonis käratsustele. Olen kursis, et postituse pealkiri on väga odav ja klikimagnetlik, kuid kui see töötab siis miks üritada seda muuta. Lõpetuseks ka natuke muusikat, mis kirjeldab küllaltki hästi tundmust mis tekib kui lugeda artikleid, mis kirjeldavad alkoholipiirangute mõttetust.

Olge värsked ja positiivsed, kevad juba paistab. Jälle lugemiseni!

Karistus, abi või ennetus?

Eelmisel nädalal püstitus meedias tugevalt teema, mida võtta ette roolijoodikutega? Kas neid karista ning kui jah, siis kuidas? 

Vähesel uurimisel selgub, et selle aasta jooksul (40 päeva) leidub näiteks Postimees-i uudisportaalis otsisõnale roolijoodik 6 erineva juhtumi uudised. Tuletaksin meelde siinkohal, et tegu on vaid meediakajastust saanud avastatud juhtumiga, ehk üldjuhul on roolijoodik tekitanud vähemalt märkimisväärset materiaalset kahju või jäänud vahele kriminaalse joobega mõne suurreidi käigus. Selline asjade käik ennustab, et keskmiselt korra nädalas saadab mõni roolijoodik korda mõne suurema sigaduse ning loota tuleb vaid, et mõne neist teele ei jää inimesi ette.

Joonis 1. 10. veebruaril õnnetuse põhjustanud roolijoodiku auto sisemus. Allikas Postimees.ee

Selles valguses oli minul isegi hea meel, kui kuulsin ideest hakata kasutama šokivangistust. See ei pruugi olla just parim lahendus, kuid vähemasti tõsiseid korrarikkujaid siis karistataks mingilgi viisil. Olgugi, et isiklikult peaksin kõige efektiivsemaks lubade ning liiklusvahendi konfiskeerimist. Auto äravõtmisel ei pea see esialgu olema isegi jäädav vara võõrandamine, vaid näiteks aastane katseperiood, pärast mida saaks isik oma sõiduvahendi tagasi. Korduval rikkumisel samas ei tohiks pikemat mõtlemist olla vaid isiku liiklusvahend tuleks koheselt ja jäädavalt võõrandada. 

Tasub mõelda, et joobes juhtimine pole siiski midagi mis saab juhtuda mõnikord ka poolkogemata tähelepanematusest või lohakusest nagu näiteks kiiruse ületamine, valesti parkimine vms. Joobes juhtimine, eriti kriminaalses joobes juhtumine on tegu, millele eelneb teadlik pahatihti pikemaajaline alkoholi tarbimine. Kõigil inimestel peaks olema piisavalt kõrge moraal, et ilma alkomeetriga eelnevalt kontrollimata ei minda rooli vähemalt 24 tundi enne viimase alkohoolse joogi tarbimist. Miks just 24 tundi, teatud joomisepisoodide puhul ei pruugi ka see aeg olla piisav, kuid pigem tasub rooli istumisega oodata rohkem kui vähem (parem karta kui kahetseda), sest pahatihti kiputakse oma joovet ning joodud koguseid alahindama ning kainenemine sõltub väga palju konkreetsetest oludest (tarbitud joogid, jookide kogus, tarbitud toit, tarbimise periood, tarbija sugu, kehakaal jne) Täpsemat infot joobeastmetest ja kainenemisele kuluvast ajast saab lugeda Alkoinfo.ee lehelt.

Joonis 2. Kainenemise kuluv aeg näidisisikute puhul. Allikas: Alkoinfo.ee

Kui nüüd jõuda aga šokivangistuse temaatikani, siis mitmed instantsid sealhulgas kohtupraktikud kui ka Riigikogu õiguskomisjon ei ole Justiitsministeeriumiga sugugi üksmeelsed. 

Riigikoguõiguskomisjon tahaks anda rohkem initsiatiivi kohtunikele ka prokuröridele, kes nagu selgub Postimehe artiklist, ei suuda omavahelgi selgusele jõuda, kas üks osapool peaks karmimaid karistusi sh vangistust rohkem määrama või teine osapool rohkem nõudma. 

Ka endised kohtusüsteemis töötanud isikud leiavad, et vangistamise asemel tuleks tegeleda rohkem ennetusega, et korra karistatud enam ei satuks uuesti joobes olekus rooli. Kuigi idee tundub hea, tekib küsimus, kas olukorras, kus politsei ressursse piiratakse niigi, selline lähenemine töötaks või kas üldse jätkuks võimalusi selle ellu viimisel. Võib-olla aitaks koostöö KOV-ide sotsiaaltöötajatega, kuid teadupärast on nendegi võimalused piiratud.

Teravama diskusiooni kahe osapoole (ministeeriumi ja õigussüsteemi) vahel tekitas advokaadi Indrek Sirgi intervjuu ja Urmas Reinsalu artili ilmumine. 

Nagu teistegi kohtupraktikute artikli, tõi ka Sirgi intervjuu välja poolehoiu mõõdukamale lahendusele. Sirk tõi välja, et paljudel juhtudel on roolijoodikutel juba kaugele arenenud alkoholism, mis vajab ravi. Autor väidab ka, et karmimad karistused ei hoia roolijoodikuid roolist eemal. Kahjuks ei viita ta kummalgi juhul, et millele toetuvad tema väited. Väitega, et mingil osal roolijoodikutel on alkoholism probleemiks ma nõustun, kuid kohati pole probleem mitte meditsiiniline vaid on kinni suhtumises ning tõekspidamistes. Antud juhul pole kahjuks ka mul võimalik oma arvamusi statistikaga toetada. 

Lõigus, kus intervjueerija kui ka intervjueeritav kahtlevad, kas positiivsete muutuste taustal oleks üldse mõttekas seadusi karmistada, tundub natuke naiivne. Võib tunduda natuke karmi käeline, kuid leian et probleemi leebumine ei tähenda automaatselt, et probleemiga võitlemises võiks stagneeruda, visata jalad niiöelda seinale ja nautida senise töö vilju. Kui tuuakse näide, et 20 aasta taguse ajaga on "kõik puhuvad" reidide käigus tabatud joobes juhtide arv vähenenud lausa 4 korda, siis on see küll hea näitaja, kuid võrreldes üldise eluoluga mitte midagi uskumatut. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, on paranenud on ka üldine teavitustöö tegemine, alkoholi tarbimine on üleüldiselt veidi mõõdukamaks ning mis seal salata, ka IT on arenenud sellisele tasemel, kus ühe klikiga on võimalik teada saada, kus puhumisreidi toimuvad, et neid siis vältida.

Järgnevat Sirgi välja öeldut pooldan kahe käega: "Mina usun, et olukorra paranemiseks on vaja üldhariduskoolide õppekavva lülitada ka liikluse ja alkoholiga seotud teemad, samamoodi ka tuleohutus ja üldine alkoholiga seotud riskide õpetus. Keskmine inimene ei oska adekvaatselt hinnata alkoholiga seotud riske ega ka seda, kuidas ja kui kaua alkohol talle mõju avaldab."

Jah, loomulikult on vaja panna suurt rõhku ennetustegevusele just noorte seas, sest just siis kujunevad väärtused mille järgi käitutakse suurem osa elust. Ennetustegevust on küll tehtud ka seni, kui enamasti väga ebakorrapäraselt ning see on sõltunud konkreetse kooli, omavalitsuse, MTÜ-de ja politsei koostööst. Regulaarsest mõistlikult rahastatud nn huvihariduse andmisest selles vallas rääkida ei saa.

Joonis 3. Politsei Tallinna Reaalkoolis lastele tundi andmas. Allikas: www.real.edu.ee

Kohtupraktikute kartusest jääda nn teiseks viiuliks tundub veidi paranoiline. Ministeeriumi eesmärk ei tundu olevat kohtupraktikute töö ära võtmine, vaid ebamäärasuse kaotamine teatud kuriteoliikidel. Väitele nagu antud hetkel tekkinud dialoog annaks kohtunikele mõista, et suurem osa kodanikest soovivad roolijoodikutele karmimaid karistusi, saab anda vastuse vaid aeg. Isiklikult mul sellesse kahjuks usku pole, kuna kohati on ühiskonnas muutunud juba naljaks tõsiasi, et paljudel kordadel on saanud inimkannatanuga lõppenud õnnetuse põhjustajad vähem karistada, kui näiteks riigilt või ettevõttelt raha varastanud isikud.

Jõuamegi Urmas Reinsalu ERR-is ilmunud artiklini, mis oli vastuseks Indrek Sirk-i intervjuule. Oi Urmas see oli justkui alles eile, kui sa alles kirjaliselt mul hambus olid (tegelikult on läinud lausa nädal). Selle pärast kisuksin alustuseks vanad haavad lahti ja tuletaksin meelde Reinsalu päev varem Delfis avaldatud alkoholipiirangute suhtes kriitilist kirjutist, mille kohta nagu võib-olla juba aru saite, samuti pika postituse tegin. Selles valguses tundub käesolevalt vaatluse all olev artikkel äärmiselt irooniline.

Toon paar väljavõtet Reinsalu artiklitest.

ERR-is kirjutas Reinsalu:

"Indrek Sirk tõdeb oma intervjuus, et joobes juhtidele on karistusest tõhusam vahelejäämise hirm. Kui nii tõesti on, siis oli viga ka esmakordse raskes joobes juhtimise kriminaliseerimine. Ning üldse võiks joobes juhtimise teatud tingimustel täielikult kuritegude hulgast välja arvata.

Ükski normaalne riik seda ei tee. Raskes joobes sõidukijuhtimine ohustab kõigi inimeste vabadust elada oma elu. Kui joodik meid surnuks sõidab, siis pole meil ühtki vabadust alles."

Samas päev varem kirjutas Reinsalu Delfis järgnevat:

"Keelud ja piirangud on ohtlikud asjad, vabas ühiskonnas peavad nad olema võimalikult kitsalt ja eesmärgipäraselt määratletud. Vabadus tähendab igale indiviidile ka vabadust teha vale valik. Kui me ehitame keeldudega vaid ülevaltpoolt paika pandud õigete valikute ühiskonna, siis on selle nimi kasarmu. Kirjanik Saul Bellow on öelnud, et meil on võimalus elada vanglas või maailmas täis ohte."

Oota, mida?! Jääb mulje, nagu oleks kirjutised tehtud kahe erineva autori poolt või on autor lihtsalt ära unustanud mida ta eelmine päev ütles/kirjutas. Ühel päeval tahaks minister murda justkui kõik alkoholiga seotud piirangud ning järgmisel panna vangi kõik kes alkoholiga üle piiri on läinud ja rooli istunud. Olgu, ma saan aru, et võib-olla Reinsalu arust on roolijoodikute vangi panek võimalikult kitsas ja eesmärgi pärane määratlus: "jääd teatud arv kordi teatud suuruses joobega autoroolis vahele - paneme sulle roolijoodiku sildi külge ja viskame vangi." Seda mis enne oli, ei näi Reinsalu üldse arvestavat. Must ja valge. Hea ja halb alkoholism. Halb joodik kes rooli istub, hea joodik kes ei istu. 

Ma nõustun Reinsaluga küll väite kohalt mis ütleb, et liiga tihti ei määrata roolijoodikutele karmimat karistust ka korduva rikkumise puhul, kuid võtta abistavaks meetodiks ainult vangi panek ei pruugi siinkohal olla õige. Käsikäes võiksid käie vajadusel karmim karistamine, kuid siiski peamiselt suur ennetav töö noorte ja miks mitte vajadusel ka täiskasvanutega. Kui läheks väga hästi, siis ühiskonna alkoholikriitilisemaks ja mõõdukamaks muutumisel, võib-olla väheneks roolijoodikute ja sellest tulenevalt ka karmima karistamise vajadus?

Üks lause on veel Urmase kirjutises, mis koledasti vaevab: "Senised uuringud näitavad, et sõltuvusravi programmid on kõige tõhusamad just vanglas." Urmas, nagu mõlemale Indrekule (Indrek Sirgile kui ka minule), ei tundu ka sulle viitamine meeldivat. Kui ma nende uuringutega millele antud tekstis kahjuks viidatud ei ole, saaksin ennast kurssi viia siis võib-olla oleksin ma teist meelt, kuid lähtudes informatsioonist millega olen seni kokku puutunud, julgen arvata, et vangla ei ole kõige efektiivsem koht ravi läbi viimiseks. 

Jah, kui võtta ravist osavõtmise kontekstis (need kes on nõus ravile minema, sest ravile suunamine toimub vaba tahte alusel.) võib-olla tõesti efektiivse asjaga, sest kinnipidamisasutuses pole inimestel nagunii kuskile minna, ning ka enamus nagu Urmas ütles "vabadus valedele valikutele" ehk pahedele nagu alkohol ja narkootikumid on piiratud. Suur aga selle juures on see et me ei saa tervet ühiskonda muuta vanglaks, mis saab ravil käinutest pärast vanglat? Kuidas garanteerida, et endine alkohoolik uuesti vanade harjumuste kütke ei lange?

Peamiselt ei pöördu sõltuvuse juurde tagasi endised sõltlased sh alkohoolikud, kelle ravi, sellele pöördumine ja pärastine keskkond on olnud toetav ning mis peamine ravile pöördunu on ise siiralt soovinud leida abi ning muuta oma elustiili. Inimese mõttemaailmas on senised tõekspidamised ringi joondunud ning inimene soovib elada paremat, tervemat ja sõltuvuse vaba elu. Üsna võimatu on panna inimesi muutma oma tõekspidamisi vanglas toimuva sõltuvusraviga. Sõltuvusravi ja selle kitsaskohtade kohta Eesti karistussüsteemis võite saada aimu RAKE 2016 aasta uurimusest ja sellel põhinenud esitlusest.

Lisaks tahaksin ära mainida, et minu senise arusaama kohaselt on vanglates töötavad sõltuvusravi osakonnad alamehitatud ning alarahastatud juba hetkelgi, mis saaks veel siis kui hakkaksime saatma massiliselt roolijoodikuid sinna ravile? Ma ei ütle et ei tasuks proovida, aga palun siinkohal Justiitsministeeriumit sellisel juhul vanglatele ka ressursse juurde anda!

Õh, postitus tuli ka seekord jõle pikk. Kõigile neile, kes suutsid eelneva kõik läbi lugeda, annan preemiaks ka natukene absurdihuumorit. Nimelt avastasin eile EPL-ist/Delfist intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. Kui ma selle lahti võtsin, siis lehekülje reklaamikujundus oli olenemata minu reklaamiblokeerijadest ääretult "vaimukas", ma ei imestaks kui väljaande reklaamiosakond seda meelega ei teinud. Igatahes, siin see on:

Joonis 4. Mis sammastel püsib Eesti püsti?

Lõpetuseks üks muusikaline kanal, mille saatel saate võib-olla isegi "ühiskonnakriitilisi blogipostitusi "kirjutada. Olge rõõmsad, kained ja jälle lugemiseni!

Tantsupartneriks pudel

Käisin hiljuti karsklasest sõbraga ühel elektroonilise muusika kontserdil. Jah, ma tean, karsklased ja kodust väljas, üldse ei mahu stereotüüpide alla.

Joonis 1. Whoa, meil on karsklane kodust väljas.

Igatahes, mis mul seal silma hakkas. Kõik oli väga tibens-tobens, muusika oli hea, inimesed rõõmsad, rahulikud ja kaasa elavad, kuid... enamustel oli käes pudel või klaas mingi alkohoolse joogiga. Julgeksin vabalt vaatluslikult väita, et 80-90% inimesi jämmis "alkoholi anum" käes. Esimene küsimus mis mul seda tähele pannes teekis, oli kas inimestel mugavam ilma pudel või klaas käes olemata, poleks jämmida/muusikat kuulata. Teiseks tekkis mul küsimus, et kui nii suur hulk kuulajaskonnast seda just alkoholi saatel teeb, siis kas nad ostavad alkoholi üritusele minnes harjumusest ehk siis isegi ei mõtle kui baarileti äärde astuvad enne kontserdi/lausa ei kujuta sotsaalset avalikku üritust ilma alkoholita ette või läbimõeldult, et voh nüüd seekord ostan seda või toda jooki. Üllatav tähelepanek kahtlemata, sest tavaliselt pole olnud minu poolt käidavad üritused olnud nõnda konsentreeritud, et osalistest nii selge ülevaade oleks olnud. Äkki oskab keegi lugejadest vastata, mis moodi neil see mõtte protsess käib üritusele minnes alkoholi ostes?

Kui ma hakkan tagasi mõtlema perioodile, kui ise alkoholi tarbisin (Nagu varasemalt mainitud, ka minu täisealise elu algusperioodi mahtus aeg, kui üritasin aru saada suhtest alkohol ja mina.), siis tolle aegsetel üritustel väga mõttetegevust ei Alkoholi lihtsalt hangiti ürituse alguses, kui just keegi enne üritust polnud kindlat seisukohta võtnud, et täna ta kindlasti ei joo.

Joonis. 2. Peo ainuke karsklane teeb avastuse.

Üritusel tehtud tähelepanek pani mind mõtlema ka seniste välja joonistunud motiivide üle alkoholi tarbida:

1. Alkoholi tarbimine antidepressandina - Tuleb päevakorda, kui isik soovib "muresid ära juua". Tegelikkuses see ühtegi muret ei lahenda, ning järgmisel päeval/päevadel on halvemal juhul pohmell ja rahakott õhem.
2. Alkoholi tarbimine lõdvestaval/julgestaval/kontrolli kaotaval eesmärgil - Enamasti kasutatakse, et saada sotsiaalset julgust. Julgust tantsimiseks, laulmiseks, kütkestava võõraga suhtlemiseks jne. Halvematel juhtudel viib alkoholi liigtarbimiseni, sest paljud inimesed ei oska/taha balansseerida piisava hulga hulguse ja joobe piirimail.
3. Alkoholi tarbimine sotsiaalse tööriistana- Antud meede on sarnane eelnevale, kuid enamasti ei vii nii suurel määral otsese alkoholi liigtarbimiseni. Enim kasutusel sotsiaalse normi järgi joondumiseks, näiteks hakkavad palju noored just sellel põhjusel alkoholi tarbima, mitte meeldivusest alkoholi, selle maitse vms suhtes, vaid soovist sobituda kokku teiste alkoholi tarbivate eakaaslastega.

Lisaks antud tähelepanekule oli sellel üritusel veel üks juhtumine, mida pean vajalikuks ära mainida. Nimelt sattusin mina ja veel mõned kõrvalseisjad ühe alkoholi liigtarbinud kodaniku huviorbiiti. Tegu oli hilistes 20-ndates varastes 30-ndates tüübiga. Olgugi et tüüp oli olekult justkui viisakas, siis esinesid tal tüüpilised "alkohoolik peol" tundemärgid: "Üleliigne" sõbralikkus, kõikidega nagu vanade sõpradega käitumine, enda kätt surudes tutvustamine, endale tähelepanu tõmbamine jne. 

Alustuseks käitusin nagu kõik teisedki, üritasin teda ignoreerida, kui ta sõna otseses mõttes käpa pihku surus, ütlesin viisakalt et minu nimi on Igor (sest miks peab suvaline purjus jorss teadma kes ma ole vms) jne. Mingid isikud kes sealt ürituselt korra läbi käisid olid ka tolle purjus jorsi tuttavad ja nende tervitustest ja ärgitustest sai too veelgi indu juurde ringi tõmmelda.  Igatahes, mingiks ajaks too isik eemaldus meie seltskonnast, kuid kahjuks ta naasis. Kui kodanik tuli uuesti minu nina alla tõmblema ja midagi oma "ägeda" särgi puhul üritas välja tuua ning igasugust normaalset muusikaelamuse nautimist segama hakkas, sai mul villand ning ütlesin talle täpselt kaks lauset: "Ma tahaks nautida muusikat, mitte sind." ja "Sa ei ole minu sõber, tuttav, sa ei ole minu jaoks ei keegi." Oma kuklasopis oleva: "Tere ma olen karsklane ja mulle ei meeldi alkohoolikud." jätsin seekord ütlemata.

Siinkohal tahaksingi inimesi kutsuda üles avalikes kohtades ja üritustel olevate liigselt purjus inimestega samal moel (kui just ei ole tegu "läbuga" kus kõik inimesed sellises olekus on, siis on see teie oma valik olnud sellisel üritusel osaleda). Kui inimesed pole meeldivad ja sõbralikud nende heas tähenduses vaid on tüütud, haisevad ja pealetükkivad, siis öelge see neile välja. Me ei pea olema ühiskond kus ütleme: "He he, jah lahe vend oled" kuid samas mõtleme: "Palun mine nüüd ära". Selles pole midagi häbiväärset ega halba, kui tee jääte viisakas kuid samas üdini ausaks. Võib-olla paneb see mõnegi alkoholi liigtarbija lõpuks mõtlema: "Äkki ma siiski teen midagi valesti, äkki peaksin muutma oma käitumist, äkki peaksin oma alkoholi tarbimisele rohkem pidurit panema?"

Väike muusikaline pala ka lõpetuseks külastatud ürituselt:

Olge muhedad, kained ja jälle lugemiseni!

Urmas ja alkohol

4. veebruaril, avastasin "kvaliteetmeediast" artikli pealkirjaga: "Urmas Reinsalu alkoseadusest: Eesti pole islamivabariik, erinevate piirangute autorid võiksid alustada ideest asutada lollide register". Kommentaaride järgi tundus artikkel olema populaarne, selle kirjatüki kirjutamise hetkeks oli neid peaaegu 300. Närvivapustuse vältimiseks seekord õnneks või kahjuks ma oma nina sinna ei toppinud, artikkel isegi oli juba "seedimisele" küllaltki raske.

Joonis 1. Justiitsminister Urmas Reinsalu Allikas: Just.ee

Kus kohast peaksin ma selle artikliga küll alustama? Alustan küsimusest, et miks valis minister oma arvamuse avaldamiseks just Delfi? Sellise valikuga tekkis olukord, kus mina näiteks avastasin antud artikli alles täna, kuna "kvaliteetmeediat" ma eriti ei loe ning üritan rohkem keskenduda natukene reklaamivabadele ja neutraalsematele allikatele, nagu näiteks ERR.

Teiseks, miks selline klikimagnetlik pealkiri? Peale sissejuhatuse ühe lause ei ole pealkiri seotud absoluutselt artikli ülejäänud sisuga. Samas, kaval lüke, kuidas Eestlasi närvi ajada, pane kokku kaks kuuma teemat: islam ning kõik mis sellega seostub (terrorism, pagulased jne) ja alkohol. Voilaa, kasum!

Hakkame aga helpima siis seda meistriteost:

Alkoholiseaduse esialgne eelnõu sisaldas hunnikus piiranguid, mis jõustudes on põhjendamatuks koormaks ettevõtjatele ja tegelikult võivad piirata inimestele muude kaupade ja teenuste kättesaadavust. Alkoholisõltuvust tuleb ühiskonnas vähendada. Kuid meil pole mõtet hakata teesklema, et oleme Eesti Islamivabariik, kus alkohol on keelatud.

Põhjendamatu koorem? Kas see kui, alkoholi tootjad, reklaamijad ja müüjad/käitlejad võtavad veidi suurema vastutuse kui seni, on põhjendamatu koorem? Kas kasum ja käive on tähtsamad, kui roolijoodikute, alkoholi joovate noorte, alkoholist tekkinud haiguste ja surmade vähendamine?!

Urmas, sa peaaegu juba jätad mulje, et sul on õilsad kavatsused: "Alkoholisõltuvust tuleb ühiskonnas vähendada." Ja siis kallad selle naeruvääristava väitega lihtsalt kummuli:" Kuid meil pole mõtet hakata teesklema, et oleme Eesti Islamivabariik, kus alkohol on keelatud." Urmas, sa oled tark mees, loodetavasti oled sa kursis teiste riikide sh Põhjamaade alkoholi alase seadusandlusega, ise ikkagi jurist. Sa oleks võinud vabalt öelda: "Kuid meil pole mõtet hakata teesklema, et oleme edukas Põhjamaa, kus alkoholi piirangud on ammu karmimad kui minister Ossinovski unistanudki on." Või kasvõi võrrelda meid kuivaseaduse aegse, Soome, USA või NSVL-iga. Kuid ei, sa pidid looma sõnaühendi Eesti Islamivabariik, aga olgu, ma mõistan miks sa seda tegid. See lihtsalt müüb ja sina oled majanduslikult mõtlev inimene, nagu ka hiljem kinnitust saame.

Kusjuures algselt soovisin antud sissekande pealkirjas teha väikest sõnamängu kajastatud artikli pealkirjaga a la:"Eesti pole Venemaa, erinevate piirangute autorid võiksid alustada ideest asutada surnuks joonute register", sest teadupärast on Venemaal suur alkoholi kahjustustesse surnute arv (näiteks 2009 oli iga aastane oletatav alkoholiga seotud surmade arv Venemaal üle poole miljoni). Selle idee matsin aga maha, kuna eelnevat infot otsides komistasin statistika otsa, mis näitas järgnevat:

Joonis 2. Alkoholisurmad 100 000 elaniku kohta 2014 aastal.

Eesti alkoholisurmade poolest esimene olemine ning Venemaa "alles" neljandal kohal olek kaotas mõtte üritada mingit sõnamängu Venemaaga.

Nii, lähme edasi:

"Üks piirang ja keeld õhutab üha uusi peale. Nii küsiti mult neljapäeval arvamust ideele teha Eestis joodikute register. No tule taevas appi! Eesti rahvale on palju ohtlikumad lollid kui joodikud. Erinevate überpiirangute autorid võiksid alustada ideest asutada lollide register."

- Alustuseks ei saa ma aru, kas Urmas väidab, et piirangud toovad kaasa uusi piiranguid (ning jätab sealjuures välja toomata millel põhineb tema selline arvamus) või küsiti temalt sarnase sõnastusega, kas peaks veelgi uusi alkoholi piiranguid kehtestama (mis siis et eelmisedki pole tegelikult veel ellu rakendatud ning needki said antud hetkel paberile suure kauplemise ja kohatise järgi andmise tulemusena).

Jätab ka minister mugavalt lahti seletamata, mida oleks see välja pakutud register ennast kujutanud (kui minister üldse isegi selle idee lahti seletust kuulama jäi vaid äkki kohe siin kõneldud artiklit kirjutama tormas?) Kui joodikute register oleks sarnane hasartmängusõltlaste registriga, siis mis halba saaks see tuua? Kui eksisteeriks nimekiri, kuhu inimesed kes tunnevad et neil on või kellel on diagnoositud alkoholi sõltuvus ning nad ennast selle alusel vabatahtlikult nimekirja panevad, tänu millele neile piiratakse alkoholi ostu võimalused, siis saab see olla vaid inimest ennast aitav.

"Eesti rahvale (apelleerimine Eesti rahvale, kui enamusele) palju ohtlikumad lollid, kui joodikud?"

Statistikat, tõestust, lollide lahti defineerimist? Mõeldes minister Reinsalu ametipostile Justiitsministrina, siis oleks oodanud lauset: "Eesti rahvale on palju ohtlikumad kriminaalid, kui alkohoolikud." Samas ei  pruugi see lause täiesti loogiline olla, sest osad alkohoolikud on ka kriminaalid, näiteks roolijoodikud, aga ma väidaks ka, et kõik joodikud võivad olla lollid, seega ei pruugi olla see lause kuidagi loogiline.

"Überpiirangud?!" Uue seadusandluse järgi oleks niiöelda nähtavaim piirang alkoholireklaamide sisu muutuses. Senise "pidu ja pillerkaare" alkoholiga seostamise asemel hakkab alkoholireklaam välja nägema nagu ta päriselt: "alkoholi sisaldav vedelik pudelis". Jääb arusaamatuks, miks Urmase arust alkoholireklaami realistlikuks muutmine on "üle võlli" piirang? Kas minister Reinsalu ei tahaks seletada, miks peaksid alkoholi tootjad näitama ja seostama oma toodet omaduste ja emotsioonidega, millega see seotud ei ole, ehk põhimõtteliselt valetama tarbijatele näkku?

Jõudes artikli teise lõiguni, kerisin ma mitu korda uuesti artikli algusesse ja üritasin välja selgitada, kas artikli autoriks on ikka märgitud minister Reinsalu? Kas saab täiesti kindlalt väita, et tegu pole naljaga? Mis selles lõigus siis nii uskumatut oli?!

"Alkoholiseaduse esialgse teksti puhul oli samuti mitmeid asju, mis koosmõjus teevad haiget hoopis teistele inimestele. Võtame näiteks tanklad. Olen kategooriliselt vastu tanklates alkoholi müügi keelamusele lihtsal põhjusel - see annab löögi mitte alkoholi, vaid bensiini kättesaadavusele maapiirkondades. Üle kahesajas tanklas Eestis on palju kohti, kus lisaks alkoholile müüakse bensiini ja mitte vastupidi. Sarnane on olukord alkoholi eraldamisega kaupluses kinnise vaheseinaga, nagu seadus esialgselt ette nägi. See oleks tähendanud ettevõtjate kinnitusel üle 20 miljoni eurost investeeringut ning paljude väikeste poodide sulgemist, kuna füüsiliselt ei mahu sinna eraldi ruumi tegema."

Üritame nüüd hästi aeglaselt aru saada sellest:"Eesti Vabariigis on minister, kes leiab, et mitte ainult ei ole normaalne vaid väga hästi, kui alkoholi müügilt saadavast tulust hoitakse toimimas tanklaid (ja ka poode)." Tanklas ei käi piisavalt kliente, et kütte müügist saadavast tulust seda käimas hoida, kuid samas käib seal piisavalt kliente, et hoida seda käimas alkoholi müügist?! Ehk siis selles piirkonnas on rohkem "viinaninasid" kui autosid või on nende väheste klientide ostetud alkoholi kogused niivõrd suured, et ületavad oma käibelt kütuse müügi. Igatahes kummalgi juhul ei saa öelda, et tegu oleks mõõduka alkoholi tarbimisega, kuid ometi leiab minister, et see on igati "okei". Justkui "suva need inimelud, peaasi, et raha liigub!

Mainides korra ka väikepoode, kas te olete sattunud hiljuti või üldse kunagi (maa) väikepoodi? Mõned kuud tagasi juhuslikult ma sattusin ühte Eestimaa väikepoodi. Tegu oli tõesti väikse poega, mis koosnes kahest ristküliku kujulisest ruumist, mis olid teineteisega nurkapidi ühendatud. Suurem ruum nägi välja selline:

Joonis 3. Väikepood

Vähemalt 80% suurema ruumi põranda pinnast oli kaetud alkoholiga ning oli jäätud vaid poole meetrine ringtee ümber "alkoholimere". Meie riigi justiitsministri arust tundub selline seis olema igati õige!

Liikudes artiklis edasi tuleb järgnev lõik:

"Eelnõust võeti maha nõue statsionaarseid vaheseinu ehitada ning mittenähtavuse nõue ei puuduta neid poode, kus on müügipind alla 450 ruutmeetri. See peaks puudutama suurte kettide poode ja jätma kolmveerand poodidest rahule. Milline on tegelik täpne ulatus ja mõju, tuleb läbi arutada riigikogus." - Mh, ja kuidas see mõju läbi arutamine riigikogus käima peaks? Midagi taolist: Tiina: "Kuule Viktor, kas sul väiksem kihk eile poes viina osta pärast seda kui nad Balti jaama Selveris selle vaheseina alkoholile ette ehitasid?" Viktor:" Kuule ei tundnud küll eriti väiksemat tõmmet sinna suunas, mis siis?" Tiina: "Ah ei niisama, uurin siin kas uued alkoholi piirangud töötavad, tundub et ei tööta."

Ka edasine tekst ei lähe kuidagi lootusrikkamaks:

"Nii ka valitsus eelnõu riigikokku saates otsustas, sest juhtisin tähelepanu, et eelnõul ei olnud majanduslikku mõjuanalüüsi. Kui paneme ettevõtlusele mingi uue piirangu peale, peaksime mõne olemasoleva tühistama, muidu uputame õilsate kavatsustega ennast paberimerre."

"Muidu uputame õilsate kavatsustega ennast paberimerre" meenutab kunagist Mart Laari põhjendust endale mitte meeldinud facebooki postituste kustutamisel oma sotsiaalmeedia kontolt. Toona väitis Laar, et tal sai facebookis ruum otsa. Tundub et noorem põlvkond Reinsalu näol on vanemalt põlvkonnalt ettekäänete otsimises õppust võtnud.

Lähme aga artikliga edasi:

"Samasugune lugu oli reklaamipiirangutega. Esialgses eelnõus sai reklaami alkoholile teha ühevärvilise taustaga tekstiga. See oleks tähendanud faktilist telereklaami keeldu ja ülisuurt põntsu meie telejaamadele. Ka see keeld sai eelnõust välja võetud." 

Nendes lõikudes tunnistab Reinsalu, et seisab eelkõige telejaamade ja alkoholi turustavate ettevõtete ning nende kasumi/käibe säilimise eest. Lisaks selgub, et mingi osa ettevõtteid püsibki hinges vaid alkoholi suurele läbimüügile ning väikseimgi muutus alkoholireklaamis ja alkoholi läbimüügis võib osutuda neile saatuslikuks. Tekis küsimus, kas meil on üldse vaja ettevõtteid, mille edukus põhineb sellel mida suurem hulk rahvast kaldub alkoholi liig tarbimisele või sõltuvusele?  

Faktiliselt ja seaduslikult poleks ka telereklaami ära keelatud, lihtsalt kadus ära võimalus "seksika, seltskondlikult ahvatleva vale esitamiseks." Selle majandusjutu peale tahaks siia ühe sobiliku laulu panna.

Raha muudab vist tõesti kõike.

Ja jõuamegi artikli lõppu:
"Keelud ja piirangud on ohtlikud asjad, vabas ühiskonnas peavad nad olema võimalikult kitsalt ja eesmärgipäraselt määratletud. Vabadus tähendab igale indiviidile ka vabadust teha vale valik. Kui me ehitame keeldudega vaid ülevaltpoolt paika pandud õigete valikute ühiskonna, siis on selle nimi kasarmu. Kirjanik Saul Bellow on öelnud, et meil on võimalus elada vanglas või maailmas täis ohte."

Justiitsministrilt sellist "hipijuttu" poleks küll kokkuvõtteks oodanud. "Hipijutul" pole viga midagi

• hingelt noore, 
• vabameelse, 
• reisihimulise, 
• sõbraliku 

inimese suust väljudes, aga ministri suust, kelle töö ülesanneteks peaks  teoreetiliselt muuseas olema ka

• riigi õigus- ja kriminaalpoliitika rakendamine ning ellu viimine, et tagada avatud ja turvaline ühiskond, 
• kuritegevuse vastu võitlemise koordineerimine, sealhulgas kuriteoennetuse ja riiklikku korruptsioonivastase tegevuse koordineerimine
• vanglasüsteemi töö korraldamine ja vanglaametnikuteenistuse haldamine

ei tundu see sugugi loogiline või õige. Järgmisena hakatakse Eestis karistatud vange lahti laskma kaassõnadega: "Teil on vabadus teha vale valik, sest maailm on täis ohte."

Kui hakata selle artikli läbitöötamise järgselt mõtlema, mis võis ühte ministrit panna kirjutama tema töövaldkonda mitte kuuluval teemal artiklit, mille ülesehitus oli sama heal tasemel kui minu keskmine blogi postitus (Sorry Urmas, see ei olnud kompliment), siis minu peaks tekib ainult kaks oletatavat teooriat.

1. Urmas üritas täita oma ühte oma paljudest töökohustustest, mille hulka kuulub ka: "Valitsuse õigusloome koordineerimine ja kontrollimine, et ministeeriumid looksid uut õigust kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega." - Kuna ma kõiki Eesti Vabariigis kehivaid seadusi ei viitsinud läbi lugeda, siis pöörasin pilgu ainult Põhiseadusele. Minusugune amatöör ei leidnud ühtegi punkti, mis oleks vastuolus tulevikus loodetavasti kasutusele võetavate "alkoholipiirangutega". Ka ei suutnud ma leida Põhiseadusest ühtegi viidet mis kinnitaks, et alkoholi kättesaadavus oleks Eesti kodaniku põhiõigus, nagu mulle mõnes internetimeedia väljaande kommentaariumis on üritatud muljet jätta. Seega selle teooria võib suure tõenäosusega kõrvale jätta.

2. IRL-i poisid sattusid lugema jaanuarikuu erakondade reitinguid. Ehmatasid endal püksid täis, kuna IRL-i reiting oli kukkunud jälle mitte ainult EKRE-st mööda vaid ka Vabaerakonnast. 

Joonis 4. Valimiseelistuse avaldanute protsentuaalsed erakondade eelistused. Allikas: ERR

Järgnevalt võis IRL-i keskkontoris aset leida umbes taoline vestlus:

Margus: "Nii poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, olukord on halb! Aitasime valitsuse vahetuse ära teha, aga ikka meie reitingud kukuvad. Keskerakond on liiga suur et läbi kukkuda (Too big to fail), seega seotakse meid pigem sotside alkopiirangutega. Jama täielik jama! Me peame näitama, et me oleme üks rahva enamusega, et meie mõistame tavalist alkohoolik... see tähendab mõõdukat alkoholi tarbijat. Nii kes on nõus enda peale selle võtma, ma ise hetkel ei saa, Jevgeni võib halvasti vaadata sellele. Hakkavad veel teisedki mind hurjutama, kuna ma ju ikkagi endine sotsiaalministeeriumi poiss. Noh on vabatahtlikke?!" 

Urmas: "Davai, ma teen ära!" 

Margus: "Oled sa kindel? Sa pole ju absoluutselt selle valdkonnaga seotud, pigem vastupidi, sa peaks kurikaelu ja seaduserikkujaid hoopis hurjutama? Äkki teised ministrid saavad haisu ninna ja pahandavad?"

Urmas: "Ah ei ole hullu, ma kirjutan Delfi-sse, poliitikud ei loe seda oma närvide säästmiseks, sest tavaliselt kallatakse nii nemad kui terve Eesti riik seal sopaga üle, aga samas osale rahvast läheb hästi peale!"

Margus: "Nii-nii, kõlab paljulubavalt ja millest sa siis kirjutaks?"

Urmas: "Noh umbes, et need piirangud totaalselt üle võlli, et need piiravad inimvabadusi, hävitavad suures osas Eesti majandust ja nii edasi. Ah ja, loomulikult kavatsen ma rõhutada, et olukord kus osad ettevõtted püsivad hinges ainult alkoholi müügist väga hea olukord... Tea kas peaks ütlema, et alkoholi tähtsust Eesti majanduses peaks isegi suurendama....?"

Margus: "Eee, Urmas, Katsu ikka normaalsuse piiridesse jääda. Teistele valitsuses ei pruugi see meeldida..."

Urmas: "A jah, valitsus, loomulikult. Kipun unustama mõnikord et ma seal osaline olen. Ikka jään normaalsuse piiridesse, kamoon Margus, kelleks sa mind pead?!"

Margus: "Okei, siis on kõik hästi, Tee see lugu siis ära."

Urmas: "Okei, lõunapausi ajal kirjutan valmis."

See teooria ei pruugi olla vettpidavam kui esimene teooria kuid vähemalt on lõbus teoretiseerida.
[Update]: Ah ja, lisamaks siiski sellele teooriale veidi kaalu, siis toon välja osakaalud Eesti 16-64 aastaste seas, kes kui tihti alkoholi tarbib:

	Vanusrühmad kokku (16-64)
Ei tarvita	11	Vähe tarbijad
Mõned korrad aastas	30,4	41,4
Mõned korrad kuus	36,7	Rohkem tarbijad
Mõned korrad nädalas	17,3	58,7
Iga päev	4,7

Seega isegi kui jätta kõrvale inimesed kes ei tarbi üldse ja kes tarbivad mõned korrad aastas, on endiselt 59% rahvastikust keda on võib-olla võimalik võita enda poole Reinsalu poolt kirjutatud artikliga. Teadupärast mõjutavad piirangud just enim seda 59% inimesi, maksutõusude ja alkoholi kättesaadavuse raskenemise näol.

Nii palju siis selleks korraks. Lubasin küll eelmises kirjatükis rääkida alkoholi kättesaadavusest, kuid tähtsad ninad ja meedia viisid mind seekord teisele teele. Vähemasti süstivad sellised üllitised mind metsiku koguse motivatsiooniga. Lõpetuseks üks esmaspäevasesse Eestisse sobiv lugu:

Olge tublid, kained ja jälle lugemiseni!

Karsklased, joodikud ja muud stereotüübid

Jaanuaris sattus tuttavate kaudu minu huviorbiiti TESA Alkoholi kättesaadavuse, tarvitamise ja hoiakute uuring. Kuna uuring oli küllaltki värske (november 2016) ning kattus nii minu alkoholipoliitika huviga, kui ka hetke töökohaga teenindajana, siis otsustasin pilgu peale visata.

Uuringut silmitsedes jäi kohe alguses silma tõsiasi, et kolm Tartu suurt gümnaasiumi (Tamme, Poska, Treffner) olid keeldunud uuringus osalemas. See fakt iseenesest on kurb, sest kas tõesti ei leia koolid veidikene aega oma õpilaste õppekavast, et lasta neil vastata mõnedele küsimustele. Endas negatiivsete emotsioonide mitte üles kiskumiseks ei tahaks ma pikemalt jääda spekuleerima kas põhjusteks mitte osalemisel oli: „Alkohol, mis alkohol, meie õpilased isegi ei tea mis on alkohol!“, „Probleemid alkoholiga, meie koolis ei ole õpilasi kellel oleks probleeme alkoholiga.“ või midagi muud.

Teine küsimus mis mul pseudoteadlasena (sest mul pole lõpetatud kõrgharidust) uuringut lugedes tekkis oli uuringu läbi viimise meetodi kohta. Mainitud on et uuring viidi läbi koolitunni ajal ning et küsitleja viibis klassis, AGA kas ka aineõpetaja, klassijuhataja või mõni muu õpetaja viibis sellel ajal klassis. Kahjuks ei suuda ma varukast välja tõmmata teadusuuringuid mis minu arvamust kinnitaks, kuid olles ise käinud koolides natukene rääkimas alkoholi teematikal ning meenutades enda kooliaega, siis igasuguste väliste esineja kuulamisel ning ka küsimustike täitmisel olen täheldanud ning mäletan ka enda käitumises soovituslikke suundi. Nimelt näiteks mina põhikooli ajal, õpetaja klassis olles tunnetasin (alateadlikult) pilku oma kuklas (isegi kui tegelikult paiknes õpetaja klassi ees) vastasin kohati pigem nii nagu eeldasin, et korralikult noorelt/lapselt oodatakse, mitte nii nagu tegelikult tunnetasin või olukord oli. Seega ei hakka ma spekuleerima et uuringu tulemuse võivad olla kallutatud ning tegelikult on olukord veel hullem, kui vastajad on märkinud vaid pigem märge tuleviku jaoks, mida võiks kirja panna või mida jälgida läbi viimisel.

Jõudes uuringus noorte hoiakuteni, siis tabas mind kohati raev ning „Vietnam Flashbacks“.

Joonis 1. Raev

Miks, tee küsite? Because some attitudes don't make any sense! (Mõned hoiakud ei ole absoluutselt loogilised?!  Ma ei isegi ei kavatse pikemalt peatuda, tõsiasjal, et vaid 43% noortest keskmise vanusega 17 aastast nõustus väitega: „Minuvanused noored ei tohiks üldse alkoholi juua“. Kuigi selles vanuses alkoholi joomine on moraalitu, tervist kahjustav ja üllatus-üllatus ebaseaduslik! Eks mõelge siis ise, aga tegelikult tahan pöörduda väite juurde, mis minuni on jõudnud oi-oi kui tihti.

Joonis 2. Alkohol = Lõbus pidu?

Vaid 72% 15 aastastest ja 43% 17 aastatest küsitletutest noortest ei nõustu väitega: „Kui seltskonnas juuakse alkoholi, on pidu lõbusam“. Ehk siis 57% 17 aastatest ja 28% 15 aastatest seostab lõbusa peo ja alkoholi! KUS KOHAST SEE STEREOTÜÜP TULEB!

Joonis 3. WTF, miks seostavad üle poolte 17 aastadest lõbusa peo ja alkoholi?!

Kujutage nüüd ette, sa oled laps. Terve su elu on sulle korraldatud sünnipäeva ning ise oled käinud sünnipäevadel ja pidudel tordi, õhupallide, koogi sõprade, seiklusparkide, loomaaeda, bowlingu saalide, klounide ja ma ei tea kuhu iganes veel vanemad oma lapsi sünnipäeva puhul viivad või mida neile sünnipäevaks organiseerivad ning siis ühel hetkel mõtleb laps/noor: „F*ck that/P*rse sellega, see on igav! Ma tahan ennast täis juua! Vot siis on äge!“ Kus kohast see tuleb?! Vanemate eeskuju?! Laps/noor nägi oma lähisugulasi pärast järjekordset „süldipidu“ hommikul okseloigus ärkamas ja mõtles: „Voh võimas, ma tahan ka! Kõik elus senikogetu kahvatub selle kõrval!“  On seal mõju ka eakaaslastel? Kuid on nemadki siia maailma sündides puhtad lehed, kelle väärtushinnangud alles kujunevad elu jooksul. Alkoholi tööstus, reklaamitööstus, alkoholist läbi imbunud ühiskonna liikmed, kes iganes on selle tulemuseni jõudnud „Aitäh teile“, „head tööd“ olete teinud!

Joonis 4. Keskmine Eesti süldipeo öö/hommik. (Kaader videost: Tujurikkuja 4 K.I.T.T.)

                Kui nüüd natukene maha rahuneda ja kriitiliselt mõtlema hakata, siis kus kohast ikkagi tulevad need stereotüübid? Tegelikku inimese toimimisega pole neil ju midagi pistmist või on? Kaine inimese jalad pole ju põranda külge naelutatud, et ta tantsida ei saaks, huuled pole ju kinni õmmeldud, et rääkida ja naerda ei saaks? Võiks ju öelda, et inimene kes pole võimeline sotsiaalne, seltskondlik ja ülevoolav olema ilma alkoholita on lihtsalt arg ja saamatu? Kas sellist inimest ka alkohol raviks? Oma alkoholiga katsetamise perioodist mäletan, et mind isiklikult muutis alkohol veelgi antisotsiaalsemaks ning pidin lihtsalt õppima olema seltskondlik, erinevate hobide ja kogemuste kaudu. mitte „ravima“ seda alkoholiga.  Sellest pärineb ka minu imestus Kaarel Tarandi hiljutise artikli üle, kus ta ÜHE teadusartikli abil sidus alkoholi tarbimise ja kõrge sotsiaalsuse. Huvitav kui purjus ta oli, kui ta selle kirjutas? Kui nüüd sarkastilised teravmeelitsemised kõrvale jätta ning hakata mõtlema kus ta selle kirjutas (Õpetajate Lehes) ja selles tulenevalt kes on teoreetiliselt selle artikli peamine publikum (õpetajad), siis tekib küsimus, et mis oli tema eesmärk? Peale üleüldise vaenuliku tooni üles näitamise seadusmuudatuste läbisuruja Ossinovski suhtes, kirjutab ERM-i juhataja, avalike ja välissuhete juht õpetajatele suunatuna kui halvad on uued tulevased alkoholi piirangud?! Mida peaksid sellest õpetajad arvama, õpetajad kes on peamine riigi poolne tööriist noortele elutervete väärtuste õpetamisel?

                Tulles alkoholilt natukene laiemale mänguväljale, siis väidan jällegi oma kogemusele rajanedes, et ka näiteks tubakaga on olnud/on senini sarnased tendentsid. Näiteks pidudel kus olen käinud ning pärast järjekordset nahka märjaks ajavat tantsusessiooni, õue värsket õhku hingama ja maha jahtuma minnes, olen saanud tuttavadelt repliike, et mis sa siin teen, sa ju ei suitseta. Isegi selliseid tuttavaid olen kohanud, kes ütlevad et muidu nad üldse ei suitseta, aga peo ajal on ju veider õue minna niisama. Kes selle paika on pannud, et ilma suitsetamata ei tohi klubist/pubist/ muus meelelahutuskohast välju?! Samas, artikkel suitsetavadest ministritest tõi välja, et isegi tähtsate ninade seas on suitsetamine populaarne sotsialiseerumise meetod. Mine võta kinni kus sellised hoiakud siis tulevad ning miks nad teatud osa inimestele külge jäävad ja levivad nagu gripp talvel. Õnneks on suitsetamine muutunud veidi rohkem taunimisväärseks Eestis kui ta seda varem oli ja ka taunimisväärsemaks võrreldes alkoholi tarbimisega. Osalt tuleb tänada just piiranguid, mis viimase kümnendiga kehtestatud on, suitsetamise keelustamine paljudes firmades ja avalikes asutustes, reklaami kaotamine jne. Hea näide kõigile alkoholireklaami kaitsvatele „ristirüütlitele“, et väide piirangute olematust mõjust ei pea vett.

Joonis 5. Kas suitsetamine on muutunud vähem aktsepteeritavaks/populaarseks tänu viimastel aastatel kehtestatud piirangutele?

                Tuues veel natukene kurbnaljakaid näiteid karskusest ja alkoholiga või alkoholita pidutsemisest, siis tõele au andes olen ma saanud vähemasti enda jaoks vägagi küsimusi. Näiteks on minult küsitud: „Kuidas sina/karsklased pidutse(va)d?“ See kõlab alatooniga nagu pandaks karskus justkui ühte patta puuetega. Umbes kui sama inimene küsiks pimedalt: „Kuidas sa näed?“ või kurdilt: „Kuidas sa kuuled?“, seal samas justkui vaikselt eeldades et vastuseks tuleks: „Ei ma/me ei pidutsegi.“ Nagu ma juba enne välja tõin, alkoholi mitte tarvitamine ei takista mitte kuidagi, mitte midagi tegemast. Pärast mõningast hämmingut sellise küsimuse ees saan ma vastata: „Täpselt sama moodi kui kõik teised inimesed, lihtsalt ilma alkoholita!“ Tekib tahtmine küsida sellistelt inimestelt, et nimetage mulle palun üks tegevus/emotsioon/seisund peale joobes olemise mida ei ole võimalik teha ilma alkoholita?! Kui keegi oskab mulle ammendava vastuse anda viimasele küsimusele, siis ma olen nõus talle ühe kohvi välja tegema!

Joonis 6. Karskete noorte värvipidu 2016 Poolas toimunud suvelaagris. 

Kas ja kes on ikkagi põhilised selliste valestereotüüpide tootjad? Kas pole ka karsketel/mõõdukatel inimestel seal mõnikord süüd? Toon jällegi ühe päriselu näite. Ühel MTÜ Juvente üritusel korraldati ajurünnak, et mis meie liikmetel ja sõpradel seostub karskusega. Ühe kodaniku esimeseks vähestest sõnadest mis ta paberile pani oli: „nohkarid“. Nohik ehk antisotsiaalse, ujeda ja ara inimese sünonüüm. Kohati kahjuks karsked ja ka mõõdukad inimesed, eriti just nooremaealised panevad ise ennast vabatahtlikult sellesse stereotüüpilisse kasti. „Kuna ma ei tarbi alkoholi järelikult olen igav, järelikult on minu elus millestki puudus.“ Jällegi, kus kuradi kohast selline arvamine pärineb? Jah, ma mõistan, jällegi enda kogemuse pealt, et vastu voolu on enamasti väga raske ujuda, sisendades endale ükskõik mida, kui sajad hääled kõlavad vastu mis väidavad vastupidist, siis ühel hetkel poevad need teiste väited naha alla ja hakkavad sind kasvõi alateadlikult ründama. Vaimselt tugev olla ei ole kerge, aga et ka elus üldiselt hakkama saada, peaksime me julgustama ja õpetama inimesi ja eriti noori ning lapsi olema rohkem julged ning seisma vastu negatiivsetele ja kahjulikele stereotüüpidele.

Selleks korraks kõik, suutsin pelgalt kraapida vaid loetud raporti pealispinda, kuid jääge kuuldele, juba järgmises kirjatükis plaanin kirjutada alkoholi kättesaadavusest Tartu noorte seas ning enda vaatenurkadest selle. Olge tublid ja jälle lugemiseni!