Lühidalt: Klubi Tartu Maraton unustas 17. aastase võitja ette ürituse suurtoetaja A. Le Coq (alkoholiga) õllekastid ja tähistamiseks mõeldud toetaja Terra Serena (alkoholiga) vahuveinid ning vaikis selle apsaka maha (kui tähelepanu juhiti).
26. mai, 2019 toimus Tartus ja selle ümbruses 38. Tartu Rattaralli. Selle võitis 17-aastane Gleb Karpenko. Uhke tulemus, alles väga noorelt mehelt, respekt ja au talle. Korraldajad aga unustasid alaealise võitja auhinnapoodiumile auhinnaks olnud suurtoetaja A. Le Coq õllekastid ja lille autasustamisel toetaja Terra Serena vahuveinid. Pildid sellest olid ilusti olemas ka ürituse Facebooki galeriis, seda hetkeni, kuni uurisin pildi kommentaariumis, kas on tegu alkoholivabade toodetega. Pärast seda võeti Facebookist pildid maha meeste autasustamisest. Nüüdseks on seal pildid vaid pressikonverentsist, välisvõitjast ja naiste autasustamisest. Kahjuks läks apsakas nii kalliks maksma, et isegi üritust kokku võtvas videost jäeti meeste autasustamine välja.
Samas on eelkõneldud pildid kenasti nähtavad sportfoto.com keskkonnas ja lilleautasustamine on nähtav ürituse täispikas videos. Seekord ei pidanud paika Märt Avandi laulusõnad Koit Toome videos: "Ja sponsor klipist välja juba ei jää!" Korraldajal näidatavaid materjale sotsiaalmeedias piirata päris palju ning loodan, et see oli neile kui ka teistele sarnaste ürituste korraldajatele vajalik õppetund.
Vabandan, et olen nõnda kaua olnud eemal blogisse kirjutamisest. Teemad millest kirjutada, oleks ju olemas, kuid eestlase stereotüübile kohaselt ei hakka paberile enne midagi panema, kui hetke karikas ei ole ääreni. Närvide säästmise eesmärgil olen avastanud enda jaoks "hinga ja mõtle hetkeks" tehnika, mis enamasti viib reaktsioonini: "Ah suva, mis ma tühja asja pärast närve ja tinti hakkan raiskama."
Seekord sattusin kuulama aga selle teisipäeval eetrisse läinud Huvitajat, teemaks oli seekord alkoholipoliitika tulemuslikkus ning stuudios karskusliidu esimees Lauri Beekmann. Ei häirinud mind Beekmanni kohati leebe toon, sest erinevalt minust kellele meeldib rõhutada, et esindan siin vaid enda mõtteid ja nägemusi, siis tema esindab laiemat huvigruppi. Ei häirinud ka saatejuhi võib-olla mitte päris neutraalne toon, sest kui sa just pole põhimõtte kindel karsklane, siis on tõenäosus väike, et kiidad heaks omale harjumuspärase esmatarbe/luksuskauba hinna kallinemise ja kättesaadavuse raskenemise. Mis minul seekord peaarteri tugevamalt tuksuma pani, olid saatesse helistanud "spetsialistide" kõned. Mõtlesin selle peale: "Tühja kah, ma võin siis ka oma nn spetsialisti arvamuse anda saate sisule ning seal kuuldud telefonikõnedele."
Olgu alustuseks öeldud, et saate sisu ja Beekmanni väljaöelduga ma enamuses küll nõustusin, kuid noore inimesena oli siiski mõni koht kus ma tahaks rõhku mujale panna. Isiklikult ei paneks ma nii suurt rõhku alkoholiravile. Tõi Beekmann selle küll vaid ühe näitena, kuid siiski jäi selle tõttu mulje, et see on üks tähtsamaid tahke nendes muutes meetodites, mida peaks alkoholipoliitika tugitalana rakendama. Leian, et jah tugivõrgustik pea olemas olema ning inimestel peab olema võimalus seda soovi korral kasutada, kuid tugivõrgustikule peamiselt toetumine on üsna tagurlik viis sõltuvusainetest tekkivate probleemidega tegelemisel. Esmane ja suurim koht mis vajaks hoolsasti täiendamist ja palju ressursse on noorte haridus. Mäletan põgusalt enda kooliajast ning olen kuulnud ka tänaseid kooliõpilasi rääkimas, kuidas olukord, informeerimine ja tasakaal selle alases infos on kergelt öeldes puudulik. Halvimal juhul piirdub see vaid õpetajaga, kes vibutab noorte suunas näppu ja ütleb: "See on alkohol, tubakas ja narkootikumid, need on teile kahjulikud. Kuna te olete alaealised, siis kahte neist te ei tohi enne 18. aastaseks saamist tarbida." selgitamata veenvalt lahti, miks neid mitte tarbida või kuidas elada edukalt ilma nendeta ning halvimal juhul näeb õpilane seda sama õpetajat poest sigarette ja viina või veini ostmas. Pole eriti kasulik või õpetlik? Samas oleks just see noor põlvkond palju elutervem kui nad õpiks eeskujude ja õpetuste näitel sõltuvusainete üle mõtlema kriitiliselt, kas neil on neid vaja ja kui jah, siis kus, millal ja mis olukorras? Sellist põlvkonda ei oleks vaja massiliselt ravida ja rehabiliteerida, karistada ja keelata. Selline põlvkond suudaks ise, ilma sotsiaalse kampaaniata, seada paika prioriteedid kas kinkida lapsele kained jõulud või endale endale õllesed pühad?
Olles nüüd juba niigi pikalt lobisenud üleüldisest lähme aga aegsasti selle kõige põnevama juurde, mis mind üldse kirjutama motiveeris, saatesse tehtud telefoni kõnede.
Esimeseks helistajaks oli Andres Järvamaalt. Mis olid siis peamised "pointid" mis Andres välja tõi?
1. Alkoholiprobleem käib rohkem suurlinnades.
2. Kus kohast see probleem üles tõusis ja kas tõesti seda varem ei olnud?
3. Maal ei ole karskusseltsi ega AA-d.
4. "(Andres) Mina olen professionaal ja võin väita teile seda, et ühtegi alkohoolikut ei peata ükski tõke... ... leitakse alternatiiv ja elatakse edasi."
5. Ei saa aru, et noorte hulgas oleks alkoholi probleem nii suur, et kõik oleks vaja panna alluma alkoholi poliitikale.
6. "Kes on profid, need on profid ja kes ei tarbi need rohkem tarbima ei hakka tänu aktsiisitõusudele."
7. Kuna külades on tegevusetus, siis täidetakse oma vaba aeg alkoholi tarbimisega, olenemata alkoholi hinnast.
Saatejuhi kiirekäigulisest ja võib-olla veidi sõnatust helistaja lõpetamisest võis aimata, et oli temalegi selline kõne veidi üllatav. Mis puutub Beekmanni vastust, siis tema tõlgendamine, et antud helistaja peamiseks mure allikaks olid maal elavad alkohoolikud ning EL-i rahadega tegeletakse selle teemaga nüüd rohkem, oli tegelikult päris hea ja kokkuvõtlik vastus.
Tahaksin võtta aga Andrese toodud punktid ka eraldi vaatluse alla ning anda pelgalt enda kogemusel ning võib-olla mõnel statistikal põhinevad vastused.
1. Ei saanudki nüüd täpselt aru, kas see oli küsimus või väide? Igatahes, linnades paistab alkoholi liigtarbimine rohkem silma, kuna linnas on ka rahvastik üleüldiselt suurem, ka korralikke inimesi on rohkem, kuid 50-100 purjus inimest Tartus Rüütli tänaval paistab rohkem silma, kui näiteks 12-20 napsitajat mõne väikelinna kõrtsis või kõrtsi ees.
2. Sõltuvusained on alati on olnud teatavaks probleemiks, vahe on olnud selles palju see teema kajastust on saanud meedias ning riigi poolt. Hetkel lihtsalt meedia, eriti just erameedia haistab klikke, draamat ja reklaamiraha, ning vaadates näiteks Postimehe online väljaannet, kus päevasel ajal ilmub uus uudislõik keskmiselt iga 6 minuti tagant, siis miks ei peaks nad seda teemat oma kasuks rakendama. Nii kaua kui teema toob, lugemisi, kommentaare ja klikke, nii kaua on see neile kasumlik.
3. Ka linnas ei ole Karskusseltsi, vähemalt mitte igas Eesti linnas? Olles ise kahe selle temaatikaga tegeleva liikumise liige. siis julgen esitada ka oma arvamuse, miks see nii võib olla. Põhjuseid võib olla kaks. Esiteks, suur osa Eesti inimestest pole harjunud organiseeruma. Nõuka ajal pidi kohustuslikus korras hakkama pioneeriks, astuma parteisse vms, siis Eesti aja tulles ei näinud paljud sellel enam mõtet. Nüüdki näevad näiteks noorteorganisatsioonid ränka vaeva, et endale uusi liikmeid leida ning siin on juba tegu uue põlvkonnaga, kes on oma vanematest on juba palju varmamad organiseeruma ja leidma endale teema mis on hingelähedane ning millega meeldib tegeleda. Või tsiteerides mõnda vanema generatsiooni inimest siis: "Miks sa teed seda, kas sa saad selle eest raha?" Teiseks suureks põhjuseks on tõsiasi, et karskuse ja isegi mõõdukuse temaatika pole enamuste jaoks populaarne või noorte päraselt öeldud: "Lahe!" Isiklik teekond on näidanud, et kui sa oled juba "avalikult karsklane", võid sa sattuda veidrate küsimuste, näiteks: "Mis juhtus?" või "Miks nii?" osalisteks ning halvimal juhul isegi mõnituste ja sotsiaalse surve alla: "Sa siis ei saa juua või, kohe läheb käest ära?", "Sa olid siis alkohoolik, et karskeks hakkasid?", "Ah mis see üks pudel ikka teeb?" jne. Olles organiseerunud karsklane, siis on õhkkond veidi sõbralikum, sest organiseerumise ja organisatsioonide vastu tunnevad üldjuhul huvi natukene sallivamad inimesed ning küsimused piirduvad vaid: "Te olete siis nagu tavaline noorteorganisatsioon, ainult karske?" või "Miks ma peaksin just teiega liituma, kui teiste organisatsioonidega liitumisel on samasugused hüved ja alkoholi joomist ei pea maha jätma/vähendama?" ja kerge segaduses olekuga. Kui sa oled aga lausa Karskusliidus, siis osade silmis oled sa "Karskusnats" valmis, kellel on patoloogilised probleemid alkoholi (sõltuvusainetega üldiselt) ning sinu ainuke suur eesmärk ja "märg" unistus on alkoholi vaba Maailm või vähemalt Euroopa, minimaalselt Eesti.
4. Jäi veidi segaseks mis professionaal Andres on, kas professionaalne arst või alkohoolik? Mis puudutab aga väidet, siis selle kommenteerimiseks oleks kindlasti arstid, psühholoogid või psühhiaatrid pädevamad, ehk kui keegi neist satub seda siin lugema, siis tagasiside kommentaarides või mulle isiklikult on väga oodatud. Puht subjektiivsest uskumusest leian, et kõik on peas kinni. Kui inimene võtab kategoorilise otsuse vastu millegagi tegelemine lõpetada, näiteks millegi tarbimine lõpetada või millegagi tegelema hakata, näiteks spordiga, siis on toetav/tõkestav keskkond ikkagi abiks. Otsus peab tulema loomulikult selle inimese enda seest. Kui poole liitrine pudel viina maksab senise kilo liha väärtuse asemel kahe kilo liha hinna (võrdlused on umbkaudsed, võid liha asendada muu meelepärase samas hinnaklassis tarbekaubaga), siis võib-olla madalat palka saav alkoholilemb või taskuraha luniv noor ei kipu ostma nii palju/tihti enam alkoholi. Olenevalt elukohast ei pruugi eelkirjeldatutel olla ka ressursse sõita Lätti.
5. Esiteks, kas ainult noorte seas peab olema probleem alkoholiga suur, et rakendada riigis elutervemat alkoholi poliitikat. Olgu ühiskonnas kohati olemas oleva lõdva alkoholi moraali näiteks kuu aega tagasi toimunud traagiline Manija õnnetus. Noorte ülemäärase alkoholi lembuse traagiline väljund oli eelmise aasta oktoobris tudeng Reneti juhtum.
Olles veidi sarkastiline ning järeldades helistaja hääletoonist, siis polnud tegu enam esimeses nooruses mehega ning sellest tekib küsimus, millal härra viimati mõnda noorte pidu enda kohaloluga austas ning millised oli lood sellel peol alkoholi tarbimise ja noorte joobeastmega. Jällegi vaid noorte endi juttudele rajanedes, olen kartlik, et alkohol võib-olla pole tõesti enam nii pop, aga seda vaid põhjusel, et kerged narkootikumid on selle rolli üle võtmas. Kui tuua välja aga midagi statistikast, siis Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu, Alkoholi tarvitamise alablokknäitab, et vaid viimasel mõõtmisperioodil, ehk 2016 on alkoholi mitte tarbivate 16-24 aastaste hulk hüpanud keskmiselt 9-10%, 21% peale ning sedagi peamiselt eelmise mõõteperioodi 2014, mõned korrad kuus alkoholi tarbivate noorte grupi arvelt. Samas on pea kahekordistunud 2016 aasta statistikas võrreldes 2014 aasta statistikaga, alkoholi iga päev tarbijate arv. Kokkuvõtvalt, üldine suundumus noorte seas on tarbida aina vähem alkoholi, kuid see muutus toimub gruppides kes seni on õnneks niigi vähe tarbinud. Mõned korrad kuus tarbijad, tarbivad mõned korrad aastas, mõned korrad aastas tarbijad lõpetavad tarbimise üldse. Kogu rahvastikku vaadates on suundumused aga pigem stagneeruvad, ehk tarbimise vähenemist ei ole näha ning kuna noorte tarbimine väheneb, tasakaalustab seda vanemate vanusegruppide tarbimise suurenemine.
6.
Andresel tuli väike keelevääratus vist sisse. Tahtis ta vist: "...kes ei tarbi need rohkem tarbima ei hakka tänu aktsiisitõusudele." asemel öelda: "...kes ei tarbi need vähem tarbima ei hakka aktsiisis tõusude tõttu." Selle väitega jällegi ma nõustuda ei taha, ütles nii Beekmann uurimustele rajanedes, et tarbimine siiski väheneb, eriti just vähem jõuka ja finantsiliselt sõltuva (noorte) rühma puhul. Ka ülal toodud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu statistika näitab, et näiteks 2007-2008 alanud majanduskriis vähendas igapäevaste tarbijate hulka ning suurendas mitte ja vähem tarbijate hulka. Mida härra Andres mõtles aga proffide all, see jääb veidi arusaamatuks? Professionaalseid alkohoolikuid? On selline termin üldse olemas? Kas see liiga ülistav alkohoolikute suhtes pole? Igatahes, nagu eelpool mainitud, kõik on peas kinni ja kui tegu on tõesti juba nii "proffiga" siis vajab selline isik toetust kinniselt raviasutuselt ja omaksetelt/saatusekaaslastelt, kes usuvad et elus on veel palju muud ilusat ja head mis pole seotud sõltuvusainetega.
7. Sellel väite puhul saan ma nõustuda osaliselt. Jah, tegevusetus viib inimesi otsima lihtsaid alternatiive. Jah, paljuski võib see just viia noorte alkoholi tarbimise alguseni. On ju "maa folklooris" bussijaamad teada tuntud (noorte)inimeste kokku saamise kohad. Millega ma ei saa nõustuda, on toon, mis jätab mulje justkui oleks see paratamatu. Võib-olla on antud seisukoha puhul tegemist soovmõtlemisega, aga leian et kui Eesti ühiskonnas oleks elutervem alkoholi standard ja moraal ning alkoholi ei nähtaks kui peaaegu, et möödapääsmatut tööriista sotsiaalne olemiseks ja pidutsemiseks, siis inimesed ei haaraks selle võimaluse järgi nii varmalt, isegi kui parasjagu midagi teha poleks. Alkoholi hinna aspekti oleme me eelmistes punktides juba piisavalt leierdanud, ehk siis kiire kordus: alkoholi hind mõjutab tarbimist, seda näitab ka statistika.
Liigume varmalt edasi järgmise helistaja juurde, sest see kirjatükk on jõudnud juba üle 1700 sõna pikkuseks (jah ma kontrollisin :D).
Järgmine helistaja oli Anne Paidest. (Tea oleks pidanud saate alapeakirjaks panema: "Järvakad alkoholist." :D) Anne arvas järgmist:
1. "Probleem on püsti meie ees."
2. "Kõik ravikulud tuleks isikul endal maksta või katta alkoholi tootjate poolt."
3. "Meedia võiks pöörata tähelepanu sellele kui palju kulutusi tekitavad alkohoolikud kõigile (ühiskonnale)."
1. Jah, probleem on, kas see "püsti meie ees" tähendab nüüd päris, et ta lahendamatu on, vast ei? Leevendatav on ta kindlasti ning võib-olla suurim muutus mis saaks ühiskonnas toimuda, oleks soosiva hinnangu vähenemine alkoholi tarbimisele, sest tegelikkuses problemaatilisi alkohoolikuid ongi see 3% rahvastikust, mis on umbes 40 tuhat, mis on rohke kui elanikke Kohtla-Järvel. Samas, kas probleem algab alles neist, kes haisevad ja tööle ei jõua? Kas kahel nädalavahetusel kuus mäluaugus käiv ja pohmelli tundev pereisa pole juba probleem?
2. Nii ja naa. Beekmann ütles, et kui tegu on juba alkoholismiga, siis on tegu juba haigusega, millele on raske vastu vaielda, tegu on enda eluvalikute toimel välja löönud haigusega, kuid haigusega sellegi poolest. Mida ma siiski pooldaks, oleks aktsiisimäärade sidumine alkoholi tarbimise määrade ning alkoholi kahjude määradega. Sama süsteemi kohaselt peaks käima temaatikaga tegelevate kodanikuorganisatsioonide rahastamine, mis hetkel absoluutselt puudub. Oleks loogiline, et mida suurem on tarbimine, seda suurem on alkoholi tarbimise alternatiivide tutvustamise vajadus.
3. Sellele väitele võiks kohatiselt vastata, et meedia omakasupüüdlikul viisil seda juba teebki. Igat õnnetust kus alkohol on mängus. kajastatakse ja täpsemate detailide selginemisel täpsustatakse, kirjutatakse uuesti jne. Mis jääb võib-olla olemata, häälekama rahvahulga tähelepanu, kommentaarid ja meediakära, kuna tegu on ebameeldiva tõega. Samas võib-olla toodetakse liiga vähe arvamusartikleid nendel teemadel ning peamised arvamusartiklid tulevad just maksuteemadel, kuna tegu on kuuma/mõnedele osapooltele kasulike teemadega.
Järgmine helistaja oli Vesse Undva külast. Vesse pajatas järgnevat:
1. "Praegune alkoholipoliitika on täiesti vale."
2. "Kõige tähtsam on teadvuse muutmine, juba lasteaiast tuleks propageerida karsket eluviisi. On põhimõtteline asi, kas inimene hakkab tarvitama alkoholi või mitte."
3. "Aktsiisi tõstmine surub, alkoholilembesed inimesed põranda alla, hakatakse ise alkoholi tootma."
1. Nõustun esimese punkti juures jällegi Beekmanniga, tervikliku alkoholipoliitika puhul tuleb mitmesuguseid meetmeid kasutada ning üks ei asenda teist. Seega täiesti vale hetke alkoholi poliitika ei ole, kui siis veidi poolik, kuid tuleb õnne tänada, et valitsuse poolt üldse midagi teha üritatakse. Veidi jääb küll mulje, et asi veidi liiga õhina põhine olnud ning osad ministeeriumid pole asjaga kaasa tulnud või pole neid osatud kaasata, näiteks Haridus ja Teadusministeerium.
2. Üleüldiselt nõustun, kuid ei kasutaks siinkohal "teadvuse muutmise" sõnapaari, pigem kasutaks "ühiskonna normaliteedi" terminit. Hetke norm on alkoholi tarbida ja alkoholi tarbija olla. Millegi propageerimise asemel tuleks esialgu adekvaatselt hakata anda üleüldse sõltuvusainete alast infot, mis oleks pädev ja pidev. Eesti puhul käib selline info andmine hetkel pigem voldiku, projekti ja politsei baasil. Mitte et sellised viisid ka vajalikud poleks, kuid need tekitavad olukorra, kus erinevates Eesti piirkondades ja erineva vanusega noored ja lapsed puutuvad selle infoga kokku väga erinevalt, sõltuvalt kohalikust korrakaitse ja MTÜ-de võimalustest ning euroraha olemasolust.
Lisaks, lasteaed? Ma pole päris kindel, kas siis oleks seda infot levitada veel vajalik, selgitada mis on mis ja miks osad inimesed käituvad osade ainete mõju all nagu nad käituvad, võib-olla tõesti, aga esialgu võiks pädeva ja pideva info andmise alampiiriga jõuda vähemalt 5-7. klassinigi. Hetkel valitsev olukord kus enamus 7. klassi õpilastest võib-olla kuulab sellisel teemadel räägitud tundides ja veerand kihistab naerda, sest neil on juba oma eelarvamused ja kogemused olemas. 9. klass juba paljuski ignoreerib, muigab või vaidleb vastu, sest nende jaoks on asjad juba paika loksunud, mis on õige, mis on vale, mis on in mis on out.
3. Viimane väide on vähemasti mulle raskesti usutav. Jah, mõni inimene võib hakata tõesti midagi enda tarbeks tootma. Jah, mõni "külaparun" paneb võib-olla ajutiselt salaviinaäri püsti (nagu on seda tehtud ka ilma kõrgemate aktsiisideta), kuid üleüldiselt midagi selles vallas ei muutu. Põhjus selle on väga lihtne: inimesed on laisad. Nii kaua kuni poes alkohol saadaval, nii kaua kuni piirid protest ostuteks lahti, nii kaua enamus inimesi ei vaevu ise midagi tegema.
Järgmiseks oli Aimar Põlvamaalt:
1. Kasvatus hakkab koolist ning kohati on norm, et ühiskonna alkoholiga seotud probleemide üle naerdakse või neid naeruvääristatakse, ka laste ja noorte poolt, kes justkui teemaga kokku veel ei puutuks. (Ehk ühiskonna normid paigast ära.)
2. Kange õlu tuleks kõrgelt maksustada või ära kaotada.
1. Nüüdseks on seda kooli ja hariduse teemat siin kirjatrükis nii palju juba leierdatud, et minu arvamus on vast selge. Jah, kõik hakkab koolist, jah ühiskonna norm on ebaterve suunas nihkes.
2. Jah, tegu on solgiga, mis näitab selgelt alkoholi tootjate hoolimatut ja kasumiahnet poolt. Mingil hetkel avastasid alkoholitootjad, et on üks tarbijagrupp, kellel on olematu või väga väike sissetulek ning kes joovad "teadmata" kahjulikke substantse: odekolonni, salaviina jne. Keeraks kokku mingi solgi, nimetaks selle õlleks ja paiskaks turule? Õlu tundub ju tervislikum alternatiiv odekolonnile? Puhas turundus ja PR võit. Lisaks võidavad sellise solgi müümisest ka paljud jaeketid. Näiteks Rimi, kes võttis üle aasta tagasi vastu sotsiaalselt väga vastutustundliku otsuse: Alkoholi joobes kliendile alkoholi mitte müümine. Samas oli see kohati pigem jällegi PR trikk ja kassapidaja vastutuse suurendamine. Nimelt lisakasu mis eeldatavasti loodeti saada lisaks kuvandile, et see jaekett kaitseb ühiskonda alkoholi juurde ostvate joodikute eest, oli see et nõnda loodeti saada lahti ka poodide ümbruses pesitsevatest asotsiaalidest, kes käisid neis poodides haisedes odavat, kanget õlut ostmas. Odavat, kanget õlut seejuures müügilt aga ära ei kaotatud, mis oleks ju ometigi lihtsam viis sellise klientuuri kaotamiseks? Ehk siis, haisvad ebameeldivad kliendid jäid alles, nüüd pidi nendega "sõdima" lihtsalt kassapidajad. Miks sellist õlle laadset toodet aga müügilt ära ei kaotatud (mida muideks paljud ketid müüvad oma brändi alt), aga selle pärast, et selline toode polnud enam ammu odav alternatiiv ainult väga madala sissetulekuga inimestele. Hetkel läheb see kaubaks paljudele, asotsiaalidest, tudengite ja palgapäeva eelsete keskklassi pere ja peoseltskondadeni, ehk siis müüginumbri on arvatavasti head ja kasum päris korralik.
Saate lõpetuseks võeti ette ka mõned kommentaarid, aja kokkuhoiu huvides käsitlen hetkel vaid neid, mida saates ka kajastati.
Alkohoolsete jookide etiketid võis olla analoogsed suitsupakkidega. A la parmude pildid, kodutud, külmunud, autoavariide pildid, kahjustunud maksad, enesetapjad jne..kõik millised on alkoholi tagajärjed.
Uh, jällegi nii ja naa, nagu enamuse ajast. Olles ise jaokaubanduses tubaka müügiga kokku puutunud, siis mõningaid inimesi tõesti panid need pildid mõtlema või motiveeris isegi tubaka paki sellel korral ostmata jäta, enamus juhtudel see kahjuks mõju siiski ei omanud, eriti kui pildid olid juba mõningane aeg pakkidel olnud ja nendega oldi harjutud. Huvitava seigana võib mainida, et mõnedel inimestel tekkisid küll piltide eelistused, millist pilti kindlasti ei tahetud jne. Ju oldi siis osade kahjude suhtes ükskõiksemad või ei tundunud need kahjud nii jubedad, võib-olla lausa rõvedad.
Samas võiks alkoholi pudelidel olla muud trikiga loosungid. Näiteks: "Noh, jälle võtad või?" "Kaua seekord ilma vastu pidasid?" "Ainult üks klaas veini, onju?" "Mis saaks siis kui sa täna ei võta?" "Kas sina ilma minu abita ei oskagi tantsida?" "Nägin peol üks päev ühte ägedat venda, ta oli kaine!" jne. Mõelge ise juurde, mis vajutaks teie päästikule või paneks teid mõtlema! :D Vastused oodatud kommentaarides.
Beekmanni mainitud toiduinfo alkoholi pudelitel oleks samuti tervitatav. Selline info avaldaks kindlasti enim mõju tervise teadlikemale inimestele ning miks mitte ka tänapäeva noorsoole, kes tahab ilus ja värske välja näha.
Kas tahtlikult või tahtmatult süvendavad karskusliikumise tegelased narkomaania probleemi, mida tõestas juba mihhail gorbatshovi algatatud karskuse pähemäärimine, mille tagajärjel algas narkomaania levik igasuguste toksikomaaniate vormidega, kui on valida, kas minu naaber on joodik või narkomaan, eelistan joodikut naabriks,sest olen mõlemaid näinud, seega karskusliikumine ei kõlba kuskile, kuigi mina ise ei tarbi. Sunniviisiline karskus tekitab vastuhakku, vale on väide,et nüüd on rahva tervis parem,kui viina ostetakse protestiks ossinovski vastu Lätist! Beekman võiks minna Prantsusmaale jutustama veini kahjulikkusest, kõik peaksid teda Prantsusmaal ideeliseks islamistiks!
Tahaks küsida, et mida kodanik suitsetanud on, aga ta nii õilsalt väidab, et ise ei tarbi. Noh, selliseid "Ma peaaegu üldse ei tarbi, aga ükski nendest piirangutest mulle üldse ei meeldi!" Kui sa (peaaegu) ei tarbi, miks peaks sind üldse huvitama? Tundub selline: "Ma ei ole rassist, aga..." inimene. Nõuka aja lõpu näide on kohati kontekstist välja võetud. Narkomaania suurem levik polnud tingitud piirangutest alkoholile, vaid üleüldisest piiride ja korra lõdvenemisest, millele andis veelgi hoogu tõsiasi, et tegu oli olnud pikalt range kinnise diktatuuriga, ehk rahva "isu" oli suur kõige välise ja seni tundmatu järele, nätsudest narkootikumideni.
"kui on valida, kas minu naaber on joodik või narkomaan, eelistan joodikut naabriks,sest olen mõlemaid näinud"- kuid ometigi ei põhjenda ta ära, mida tegi narkomaan talle hullemat kui joodik?
Lausega karskusliikumise suurest halb olemisest, toob kirjutaja välja, et tegu tüüpilise karsklaste ja mõõdukate ründajaga. Sellise inimesega kes sildistaks minu sugust inimest "Karskusnatsiks". Kas keegi sundis teda seda saated kuulama? Kas keegi võttis vägi tal pudeli käest? Tal ei tohiks enda sõnade kohaselt midagi käest võtta ära ollagi? Mitte ei saa aru, mida kurja sellele inimesele on teinud karsklased? Lõpetuseks tema poolt selline kastistav ühte patta panek ka veel lisaks, osadele konservatiividele kindlasti meeldiks. Karsklane, järelikult islamist. Jällegi "karu tagumikust" välja tõmmatud seos. Üle üldse, miks/kuidas eksisteerib mõtteviis kellelgi, et kas alkohol või narkootikumid, ilma ei saa, eriti inimese poolt, kes ise ei tarbi?! Nii saab rääkida ainult inimene kellel on endal sõltuvushaigus? Igal juhul on vist tegu trolli või EKRE valijaga? :D
Mind häirib kõige rohkem see,et eestlasi koheldakse endiselt teise sordi inimestena nt kolm korda suurema palgaga sakslased saavad õlle pudeli kuuekümne sendi eest ja oh imet-nad ei ole end surnuks joonud.Lõpetage ära see eestlaste mõnitamine ja sundimine.
Mis siin siis see teist sorti näitab siis? See et õlu ei ole odav või see, et meil hetkel alkoholi poliitkast räägitakse? Kuidas mõnitatakse, kui alkoholi aktsiisi tõstetakse? Peaks see ometigi just head elujärge ja kõrgeid vaimseid väärtusi näitama. Järelikult inimestel on raha kallimat alkoholi osta, järelikult inimestel on (potentsiaalset) vajadust vähem tarbida.
Esiteks, Saksamaal on kergema alkoholi kultuur nagu näiteks õlu, Eestis on rohkem kange alkoholi kultuur, nagu näiteks viin, seda on näha ka kaardilt. Üleüldiselt on Saksamaal pikema ajalisem õlle kultuuri kujunemise traditsioon ning veidi elutervem alkoholi norm.
See ei tähendaks aga, et mõlemas riigis ei oleks probleeme alkoholi, alkoholi tarbivate noorte, kohatise alkoholi üle tarbimisega jne. Ka seal on populistlikud parteid ja poliitikud, kes püüavad hääli juurde võita, öeldes asju stiili, et odav õlu on iga kodaniku põhiõigus jne. Sellised sarnasused on välja tulnud ka selle ma noortega vesteldes.
alkoholism on ka salgamise haigus. Alkoholismi põhjustest ja tagajärgedest tuleb avalikult rohkem rääkida, sellega peaks rahvastiku teadlikus haigusest tõusma.
Jep, nõustun kommenteerijaga. Salgamist on kahjuks pahatihti mitte ainult probleemiga inimese poolt. Ka igati terved ja mõõdukad ühiskonna liikmed ei taha pahatihti tunnistada, et alkoholiga probleeme ei ole ainult inimesel, kes seda igapäevaselt joob, võib-olla haiseb ning ei oma tööd ega kodu, vaid ka juba inimene, kellel esineb alkoholist tingitud mäluauke, pohmelli jne.
Üleüldiselt oli päris hea saade. Arvamusi oli seinast seina ja seekord aitas Beekmanni suhteliselt leebe, teaduspõhine ja poliitkorrektne toon vast osadel oponentidel leebuda. Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat, kuid hea oli näha, et arvamusi oli seinast seina. Oli ka reaalseid lahenduste pakkumisi ning kindlate murekohtade välja toomist. Viie palli süsteemis julgeksin panna 4+, täitsa kuulatav.
Kallis lugeja, kui sa jõudsid nende ridadeni, siis palju õnne, suutsid läbi "seedida" üle 3500 sõna. Hetkel kaalun tõsiselt üle minna videote tegemisele või podcastidele. Äkki isegi raadiosaade? Mida arvad sina neist mõtetest? Avalda arvamust! Seniks kuni Sa nende mõtetega rumineerid, jätan mängima ühe mõneti irooniliste sõnadega laulu. Jälle kirjutamiseni!
Avastasin juba üleeile veidi klikimagnetliku pealkirjaga artikli:
Kuna Ossinovski senistele algatustele pole mul väga midagi ette heita olnud ning tervislikuma toitumisega olen isegi viimastel kuudel kokku puutunud, siis oli tegu minu arust väga tervitatava algatusega.
Kuna kool võib olla paljudele lastele ainukeseks kohaks, kus saab mitmekesist toitu, siis on minu silmis juba ainuüksi olnud mitte sobilik viimaste aastate samm minna üle nullkasumiga kooli enda sööklatelt, riigihankega leitud eraettevõtjatele, kes soovivad saada ka kasumit.
Nii palju kui olen kuulnud oma endisest kodukoolist, siis ära on kaotatud veel 6 aastat tagasi pakkumisel olnud kolme käiguline komplekslõuna (supp-praad-magustoit) ning selle asemel on toodud sisse lisamagusa ostmise võimalus, näiteks kohukeste näol.
Miks võtta lastelt-noortelt see "energia saamise" võimalus ära veidi tasakaalustatuma magustoidu näol ning asendada see ostetavaga? Kasumi ihalus?
Sellega seoses julgeksin aga visata kinda mõlema osapoole suhtes, kes on algatuse suhtes kriitilised.
"Need lapsed, kes soovivad ikkagi saiakesi süüa, leiavad selleks võimaluse - kas siis kõrvalolev pood või muu selline," ütles Daily müügi- ja turundusjuht Tiiu Endrikson. - Sellist argumenti võiks kõrvutada argumendiga: "Milleks piirata alkoholi müümist alaealistele, kui nad tahavad alkoholi kätte saada, siis nad ka leiavad inimese kes selle neile vahendab." See et mingi osa inimesi otsib ja leiab alati viise piirangutest kõrvale hiilimiseks, ei tähenda, et see peaks selle tõttu olema kõigile lubatud ja piirangud oleks täiesti kasutud. Ei enamus inimesi jätab teatud teod tegemata, sest piirangust mööda hiilimise üritamine lükkab neid mugavustsoonist välja, seega nad lihtsalt kasvõi laiskusest või moraalist ei hiili piirangust mööda.
Lastearstide seltsi juht Ülle Einberg ütles "Aktuaalsele kaamerale", et eelnõu tasuks arstidega läbi arutada. - Ma loodan, et arstid ei jää ainukeseks ja suurimaks autoriteediks antud eelnõu juures, kuigi suurem töögrupp tasuks kindlasti kaasata. Arstide suunas julgeksin heita kahtluse varju, kas neid on toitumise vallas piisavalt koolitatud (kuigi kindlasti rohkem kui inimest tänavalt, kuid siiski vähem kui mõnda toitumisspetsialisti) ning eelkõige jäävad toitumise alased teadmised nagu ka inimesel tänavalt ikka sõltuvaks sellest kui suur isiklik/tööalane huvi konkreetsel arstil teema suhtes on.
Järgnev lause pani mind aga juba tõsisemalt silmi pööritama ning väga kangesti soovima täpsustust või lahti selgitust sellele. Probleemiks pidas ta pigem seda, et toitumist hakatakse liigselt reguleerima, seda ka vanemate poolt. - Kes peaks siis laste/noorte toitumist suunama ja reguleerima, kui mitte kodu ja haridusasutused? Suurkorporatsioonid ja massimeedia? On ju viimati nimetatutel selleks piisavalt vahendeid ja kasumi saamise motivatsioon. Võib tuua näiteks McDonalds, Pepsico, Coca-Cola kompanii jne. Kui natukene süveneda, siis selgub et kõnelenud arst on meedias figureerinud küllaltki kõva laste taimetoitluse vastasena. Samas kui konkreetse arsti reguleerimise vastasus pärineb juhtumite baasilt, kus taimetoitlastest vanemad on oma lapsed samuti lastega läbi rääkimata nad taimetoitlusele suunanud, siis oleks õiglane see ka artiklis välja tuua. Hetkel jääbki aga väga lahtiseks, mis reguleerimine halb on vanemate ja kooli poolt.
"Mina arstina tegelikult ei võtaks sugugi ära kogu seda energiarikast toitu, mida võib-olla ka pirukates on, või ka magusat tegelikult laps vajab. Mõelda tuleks, missugust magusat toitu sinna koolipuhvetisse sobiks panna," lausus ta. - Mulle meeldib kuidas sõnastusega pannakse kohe alguses usaldusväärsuse pitser peale: "Mina arstina". Jällegi võiks sõnastus natukene selgitavam ja parem olla. Näiteks vaidleks ma vastu, et laps vajab magusat, nagu arst ise ka ütles, laps vajab palju energiat. Igapäevases sõnakasutuses võib seostuda enamus inimestele kes seda ERR artiklit lugema satuvad "magus" pigem maiustuste ja magustoitudega, vähemalt mulle seostub see nendega. "Missugust magusat toitu sinna koolipuhvetisse sobiks panna?" oleks võinud lisada, missugust magusat tervisliku või siis looduslikku, näiteks marjad ja puuviljad, võiks koolipuhvetisse panna. Praegune sõnastus võib jätta mulje, et asendame ühe lisatud suhkruga maiusse teise lisatud suhkruga maiusega. Või siis oleks võinud magusa üldse ära kaotada ja kirjutada lihtsalt selle asemel energiarikkad toidud vms.
Igatahes tuleks tervise teemadel kajastusi tehes uudislood vähe põhjalikumalt teha või kaasata sellesse asjaga kursis olevaid inimesi rohkem ja mõlemalt pool. Praegu jäi mulje, nagu oleks ühelt poolt ministeeriumi ametnikud/nõunikud asja poolt ja päriseluliselt asjaga kokku puutuvad ettevõtjad ja eksperdid vähemalt mingil määral selle vastu. Las saavad sõna järgmine kord ka inimesed kelle tööle tuginedes on ministeeriumil sellise seadusandluse läbi viimise soov tekkinud.
Niipalju siis toidu juttu selleks korraks. Püsige terved ja nautige suve!
Tere taas! Laisale inimesele kohaselt olen Karsklase päeviku jälle hoole ja armastuseta jätnud. Tegemist palju? Nii ja naa. Kedagi pole olnud liistule tõmmata? Samuti nii ja naa. Millega ma siis üldse tegelenud olen vahepealsel ajal? No teeme kiire kokkuvõtte! (Järgnev põhineb suuresti minu sotsiaalmeedia kontodel. Kellel juba niigi nende jälgimisest kopp ees, neil on soovitav minna kokkuvõtte lõppu, kus mainin ka natukene ajakohasemaid teemasid, sh kirjatükile pealkirja andnud juhtumit.)
21. veebruar: Meedias lõi lained alkoholimüügist keeldunud müüja saiaga loopimine ja solvamine joobes ostja poolt. Oli minulgi plaanis teemat kajastada, kuid kahjuks minetas uudis päevakajalisuse enne kui suutsin korraliku kirjatüki "trükki lasta". Vähemasti sain oma hetke töö jaoks kasulikke nippe ning vajalikke teadmisi antud juhtumit ja selle tausta uurides. Antud teemal kirjutatud poolik kirjatükk on endiselt soolas ning ootab hetke kui minagi töö saia või millegi kõvemaga vastu vahtimist saan.
6. märts - 15. Juuni osalesin tööandja poolt korraldatud "Terveks läbi toitumise" programmis. Eks igapäevane toitumispäeviku pidamine ning tihedam ja tervislikum toidu vaaritamine andsid oma väikese panuse, et sisustada minu senine vaba aeg veidi rohkem ära. Projekti mõjudest ja kogemustest pajatan loodetavasti tulevikus eraldi sissekandes.
24. märts oli ilmselgelt tegus aeg ka EKRE parlamendisaadikutest poolemõistuslike jaoks. Rahva raha eest oli neil vaja ikka ju teha debiilsusi. Ei teagi, kas on esindajad valijate nägu või vastupidi?! Igatahes, kui keegi EKRE-fännidest suudab mulle lahti seletada, milleks oli see aktsioon demokraatlikult vajalik või mida see tõestas, see teen ma sellele selgitajale õlle välja. (Jääb mulje, et need pojad ja tütred ilma ei saa.) Mädakonservidest ja muudest tuuleveskitest hoolimata läbis alkoholireklaami piiramise seadus Riigikogus esimese lugemise. Seega midagi positiivset. Seisvad ovatsioonid minu poolt.
3. mail raputas Leedut "terrorismilaine". Terroristideks olid mõõdukad (võib-olla lausa karsklastest poliitikud), kes on võtnud eesmärgiks Leedus alkoholi kättesaadavaust ja reklaami tõsisemalt piirata, kui Eestis Jevgeni Ossinovski või isegi mina oma kõige märjemaski unenäos näha söandaks. Võite arvata kuidas ma antud sõnakasutusega uudise peale reageerisin. Läksin marru? Ei. Sidusid veepudelid ümber vöökoha ja hakkasin planeerima millisel nädalavahetuse peol ma need veed Vallhallasse saadan.
Samal päeval oli meedias juttu ka mõnel mõttetumal teemal.
10. mail üritasin uuesti käima lükata Karskusjooksu. Selle peale sain loomulikult "nautida" alkoholi tarbijate arvamusi kuidas ma liigselt karkust peale surun. Pfff.
9. juunil tekkis minu facebooki seinal teemat käsitleva uudisloo põhjal, et kus kohast siis ikkagi vähe või praktiliselt üldse mitte tervist kahjustavad alkoholi kogused algavad ja lõppevad. Tõdemus oli, et neljal päeval nädalas pool pudelit 330ml pudelist õllest või siidrist on veel okei.
Samal päeval jagas Drink Revolution leht ka, mis on karskeks hakkamise plussid.
Jõudsimegi eilsesse/tänasesse päeva! Esmapäeval, ehk eile sai käidud Vikerraadio Huvitaja saates rääkimas karskusest, stereotüüpidest ja Juventest. Nimel potsatas mulle juunikuu keskel interneti postkasti kiri, et jaanid on lähenemas ning karskus teema oleks igati asjakohane. Loomulikult, kui antakse mitte just eriti tihti esinev võimalus temaatikat kajastada, siis miks mitte haarata võimalusest! Oli igati huvitav kogemus, suured tänud saatejuhile Jane Saluorgile selle võimaluse eest!
Kes veel pole kuulnud seda raadiosaated, siis saate ERR veebis järelkuulamist sellele teha. Kuna mul oli lõppenud just "Terveks läbi toitumise" projektis osalemine, siis oli mul ka väga huvitav kuulata saate teises pooles Eeva-Relli Meldre paastumise teemalisi õpetusi.
Täna tegi Metsakutsu kokkuvõtte oma Jaanipäeva eelsele väljakutsele ning tundus, et sellest kumas nii head kui halba. Samas iga võit on tähtis, kui väike see ka pole, see võit väga väike ei tundunud olema!
Homme kell 18.00 seevastu toimub juunikuine Karskusjooks Raja pargis! Olete kõik oodatud! Teeme veidi välijõusaalis trenni, sörgime läbi jooksuraja ja ajame muidu juttu tervislikust eluviisist.
Pika postituse lõpetuseks panen siia ka mõne muusikapala ning seda loomulikult räppar Metsakutsult, kes on sõltuvusainete temaatikat oma lugudes ka käsitlenud. Headest lugudest selle mehel puudust juba ei tule!
Edukat jaanidest taastumist ning veel edukamat suve nautimist, sest varsti on juba pool sellest läbi!
Järgmise kirjutamiseni!
1. Kõikidel kelleni see info siin jõuab, on harukordne võimalus hakata karsklase ehk minu korterikaaslaseks. Asukohaks on Tartus Annelinn Kaunase pst. Üür ja kommunaalid on mõistlikud, korterikaaslasteks on kaks sõbralikku karsklast. Igal elanikul on oma privaatne tuba + ühiskasutatavad elutuba, köök, vannituba ja wc. Kellel soovi, saab huvi üles näidata facebookipostituse kommentaarides või võtta meiega ühendust isiklikult, lisaks saab pilgu peale visata ka pilditele korterist.
Joonis 1. Pakkumisel oleva korteri elutuba.
2. Hiljuti sai avalikuks MTÜ Juvente uus koduleht. Kui nüüd lugeja mõtleb mis on Juvente ja kes on Juventekad, siis neile on mul öelda järgmist:
Juvente on noorte karskusorganisatsioon, mis pooldab karskust ja propageerib üleüldisemat mõõdukust ning sallimist ühiskonnas.
Laias maailma nii ka Juventes on inimesi igasugu näo ja iseloomuga, kuid on just mõned eriti sobilikud jooned mis sobivad just ühele tublile Juventekale.
Peamiselt saab Juventekaid olla kahte sorti:
Aktiiv-Juventekad ehk täisliikmed – Jälgivad Juvente põhimõtteid Juvente tegemistes ja ka igapäevaselt, tahavad muuta Eesti ühiskonda mõõdukamaks, tolereerivamaks ja sõbralikumaks. Aktiiv-Juventekad on Eesti ja maailma alkoholipoliitika eesliinil, astuvad vastu ühiskonna negatiivsetele stereotüüpidele ning võtavad Juvente üritustest osa nii palju kui vähegi võimalik!
Toetajad- Juventekad ehk toetajaliikmed – Jälgivad Juvente põhimõtteid Juvente üritustel ning on toetaval seisukohal Juvente põhimõtete suhtes ka igapäevaselt. Toetajad-Juventekad on inimesed, kes nõustuvad ja levitavad Juvente põhimõtteid ühiskonnas, kuid see pole nende peamine eesmärk elus. Nende jaks ei pruugi olla nii suur ning keel nii terav karskus ja mõõdukuspõhimõtete au sees hoidmisel ning nad ei pruugi isegi endale soovida karsklase silti külge kleepida, kuid heast kainest sõbralikust tolereerivast seltskonnast ei ütle nemadki ära. Üritustest võtavad nad osa nii palju kui kooli, töö, pere ning kõige muu kõrvalt aega üle jääb.
Kõik Juventekad on kursis Juvente ideedega, lugenud Juvente dokumente ning teavad kes seisavad nende ümber ja pakuvad kindlat seljatagust.
Olenemata oma liikmelisuse tasemest käivad Juventekad vähemalt korra aastas Juvente üldkooslekul, maksavad liikmemaksu ning ei lase sõltuvusainetel ühiskonnas saada võitu, näiteks rooli ei lasta purjus sõpra, ujuma ei lasta vindist tuttavat ning avalikus kohas tüli noriv nokastanud kodanik kutsutakse korrale.
Sellised olid siis tänased teadaanded. Kergem vaheldus tavalistele karmimas toonis käratsustele. Olen kursis, et postituse pealkiri on väga odav ja klikimagnetlik, kuid kui see töötab siis miks üritada seda muuta. Lõpetuseks ka natuke muusikat, mis kirjeldab küllaltki hästi tundmust mis tekib kui lugeda artikleid, mis kirjeldavad alkoholipiirangute mõttetust.
Olge värsked ja positiivsed, kevad juba paistab. Jälle lugemiseni!
Eelmisel nädalal püstitus meedias tugevalt teema, mida võtta ette roolijoodikutega? Kas neid karista ning kui jah, siis kuidas?
Vähesel uurimisel selgub, et selle aasta jooksul (40 päeva) leidub näiteks Postimees-i uudisportaalis otsisõnale roolijoodik 6 erineva juhtumi uudised. Tuletaksin meelde siinkohal, et tegu on vaid meediakajastust saanud avastatud juhtumiga, ehk üldjuhul on roolijoodik tekitanud vähemalt märkimisväärset materiaalset kahju või jäänud vahele kriminaalse joobega mõne suurreidi käigus. Selline asjade käik ennustab, et keskmiselt korra nädalas saadab mõni roolijoodik korda mõne suurema sigaduse ning loota tuleb vaid, et mõne neist teele ei jää inimesi ette.
Selles valguses oli minul isegi hea meel, kui kuulsin ideest hakata kasutama šokivangistust. See ei pruugi olla just parim lahendus, kuid vähemasti tõsiseid korrarikkujaid siis karistataks mingilgi viisil. Olgugi, et isiklikult peaksin kõige efektiivsemaks lubade ning liiklusvahendi konfiskeerimist. Auto äravõtmisel ei pea see esialgu olema isegi jäädav vara võõrandamine, vaid näiteks aastane katseperiood, pärast mida saaks isik oma sõiduvahendi tagasi. Korduval rikkumisel samas ei tohiks pikemat mõtlemist olla vaid isiku liiklusvahend tuleks koheselt ja jäädavalt võõrandada.
Tasub mõelda, et joobes juhtimine pole siiski midagi mis saab juhtuda mõnikord ka poolkogemata tähelepanematusest või lohakusest nagu näiteks kiiruse ületamine, valesti parkimine vms. Joobes juhtimine, eriti kriminaalses joobes juhtumine on tegu, millele eelneb teadlik pahatihti pikemaajaline alkoholi tarbimine. Kõigil inimestel peaks olema piisavalt kõrge moraal, et ilma alkomeetriga eelnevalt kontrollimata ei minda rooli vähemalt 24 tundi enne viimase alkohoolse joogi tarbimist. Miks just 24 tundi, teatud joomisepisoodide puhul ei pruugi ka see aeg olla piisav, kuid pigem tasub rooli istumisega oodata rohkem kui vähem (parem karta kui kahetseda), sest pahatihti kiputakse oma joovet ning joodud koguseid alahindama ning kainenemine sõltub väga palju konkreetsetest oludest (tarbitud joogid, jookide kogus, tarbitud toit, tarbimise periood, tarbija sugu, kehakaal jne) Täpsemat infot joobeastmetest ja kainenemisele kuluvast ajast saab lugeda Alkoinfo.ee lehelt.
Joonis 2. Kainenemise kuluv aeg näidisisikute puhul. Allikas: Alkoinfo.ee
Kui nüüd jõuda aga šokivangistuse temaatikani, siis mitmed instantsid sealhulgas kohtupraktikud kui ka Riigikogu õiguskomisjon ei ole Justiitsministeeriumiga sugugi üksmeelsed.
Riigikoguõiguskomisjon tahaks anda rohkem initsiatiivi kohtunikele ka prokuröridele, kes nagu selgub Postimehe artiklist, ei suuda omavahelgi selgusele jõuda, kas üks osapool peaks karmimaid karistusi sh vangistust rohkem määrama või teine osapool rohkem nõudma.
Teravama diskusiooni kahe osapoole (ministeeriumi ja õigussüsteemi) vahel tekitas advokaadi Indrek Sirgi intervjuu ja Urmas Reinsalu artili ilmumine.
Nagu teistegi kohtupraktikute artikli, tõi ka Sirgi intervjuu välja poolehoiu mõõdukamale lahendusele. Sirk tõi välja, et paljudel juhtudel on roolijoodikutel juba kaugele arenenud alkoholism, mis vajab ravi. Autor väidab ka, et karmimad karistused ei hoia roolijoodikuid roolist eemal. Kahjuks ei viita ta kummalgi juhul, et millele toetuvad tema väited. Väitega, et mingil osal roolijoodikutel on alkoholism probleemiks ma nõustun, kuid kohati pole probleem mitte meditsiiniline vaid on kinni suhtumises ning tõekspidamistes. Antud juhul pole kahjuks ka mul võimalik oma arvamusi statistikaga toetada.
Lõigus, kus intervjueerija kui ka intervjueeritav kahtlevad, kas positiivsete muutuste taustal oleks üldse mõttekas seadusi karmistada, tundub natuke naiivne. Võib tunduda natuke karmi käeline, kuid leian et probleemi leebumine ei tähenda automaatselt, et probleemiga võitlemises võiks stagneeruda, visata jalad niiöelda seinale ja nautida senise töö vilju. Kui tuuakse näide, et 20 aasta taguse ajaga on "kõik puhuvad" reidide käigus tabatud joobes juhtide arv vähenenud lausa 4 korda, siis on see küll hea näitaja, kuid võrreldes üldise eluoluga mitte midagi uskumatut. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, on paranenud on ka üldine teavitustöö tegemine, alkoholi tarbimine on üleüldiselt veidi mõõdukamaks ning mis seal salata, ka IT on arenenud sellisele tasemel, kus ühe klikiga on võimalik teada saada, kus puhumisreidi toimuvad, et neid siis vältida.
Järgnevat Sirgi välja öeldut pooldan kahe käega: "Mina usun, et olukorra paranemiseks on vaja üldhariduskoolide õppekavva lülitada ka liikluse ja alkoholiga seotud teemad, samamoodi ka tuleohutus ja üldine alkoholiga seotud riskide õpetus. Keskmine inimene ei oska adekvaatselt hinnata alkoholiga seotud riske ega ka seda, kuidas ja kui kaua alkohol talle mõju avaldab."
Jah, loomulikult on vaja panna suurt rõhku ennetustegevusele just noorte seas, sest just siis kujunevad väärtused mille järgi käitutakse suurem osa elust. Ennetustegevust on küll tehtud ka seni, kui enamasti väga ebakorrapäraselt ning see on sõltunud konkreetse kooli, omavalitsuse, MTÜ-de ja politsei koostööst. Regulaarsest mõistlikult rahastatud nn huvihariduse andmisest selles vallas rääkida ei saa.
Joonis 3. Politsei Tallinna Reaalkoolis lastele tundi andmas. Allikas: www.real.edu.ee
Kohtupraktikute kartusest jääda nn teiseks viiuliks tundub veidi paranoiline. Ministeeriumi eesmärk ei tundu olevat kohtupraktikute töö ära võtmine, vaid ebamäärasuse kaotamine teatud kuriteoliikidel. Väitele nagu antud hetkel tekkinud dialoog annaks kohtunikele mõista, et suurem osa kodanikest soovivad roolijoodikutele karmimaid karistusi, saab anda vastuse vaid aeg. Isiklikult mul sellesse kahjuks usku pole, kuna kohati on ühiskonnas muutunud juba naljaks tõsiasi, et paljudel kordadel on saanud inimkannatanuga lõppenud õnnetuse põhjustajad vähem karistada, kui näiteks riigilt või ettevõttelt raha varastanud isikud.
Jõuamegi Urmas Reinsalu ERR-is ilmunud artiklini, mis oli vastuseks Indrek Sirk-i intervjuule. Oi Urmas see oli justkui alles eile, kui sa alles kirjaliselt mul hambus olid (tegelikult on läinud lausa nädal). Selle pärast kisuksin alustuseks vanad haavad lahti ja tuletaksin meelde Reinsalu päev varem Delfis avaldatud alkoholipiirangute suhtes kriitilist kirjutist, mille kohta nagu võib-olla juba aru saite, samuti pika postituse tegin. Selles valguses tundub käesolevalt vaatluse all olev artikkel äärmiselt irooniline.
Toon paar väljavõtet Reinsalu artiklitest.
ERR-is kirjutas Reinsalu:
"Indrek Sirk tõdeb oma intervjuus, et joobes juhtidele on karistusest tõhusam vahelejäämise hirm. Kui nii tõesti on, siis oli viga ka esmakordse raskes joobes juhtimise kriminaliseerimine. Ning üldse võiks joobes juhtimise teatud tingimustel täielikult kuritegude hulgast välja arvata.
Ükski normaalne riik seda ei tee. Raskes joobes sõidukijuhtimine ohustab kõigi inimeste vabadust elada oma elu. Kui joodik meid surnuks sõidab, siis pole meil ühtki vabadust alles."
Samas päev varem kirjutas Reinsalu Delfis järgnevat:
"Keelud ja piirangud on ohtlikud asjad, vabas ühiskonnas peavad nad olema võimalikult kitsalt ja eesmärgipäraselt määratletud. Vabadus tähendab igale indiviidile ka vabadust teha vale valik. Kui me ehitame keeldudega vaid ülevaltpoolt paika pandud õigete valikute ühiskonna, siis on selle nimi kasarmu. Kirjanik Saul Bellow on öelnud, et meil on võimalus elada vanglas või maailmas täis ohte."
Oota, mida?! Jääb mulje, nagu oleks kirjutised tehtud kahe erineva autori poolt või on autor lihtsalt ära unustanud mida ta eelmine päev ütles/kirjutas. Ühel päeval tahaks minister murda justkui kõik alkoholiga seotud piirangud ning järgmisel panna vangi kõik kes alkoholiga üle piiri on läinud ja rooli istunud. Olgu, ma saan aru, et võib-olla Reinsalu arust on roolijoodikute vangi panek võimalikult kitsas ja eesmärgi pärane määratlus: "jääd teatud arv kordi teatud suuruses joobega autoroolis vahele - paneme sulle roolijoodiku sildi külge ja viskame vangi." Seda mis enne oli, ei näi Reinsalu üldse arvestavat. Must ja valge. Hea ja halb alkoholism. Halb joodik kes rooli istub, hea joodik kes ei istu.
Ma nõustun Reinsaluga küll väite kohalt mis ütleb, et liiga tihti ei määrata roolijoodikutele karmimat karistust ka korduva rikkumise puhul, kuid võtta abistavaks meetodiks ainult vangi panek ei pruugi siinkohal olla õige. Käsikäes võiksid käie vajadusel karmim karistamine, kuid siiski peamiselt suur ennetav töö noorte ja miks mitte vajadusel ka täiskasvanutega. Kui läheks väga hästi, siis ühiskonna alkoholikriitilisemaks ja mõõdukamaks muutumisel, võib-olla väheneks roolijoodikute ja sellest tulenevalt ka karmima karistamise vajadus?
Üks lause on veel Urmase kirjutises, mis koledasti vaevab: "Senised uuringud näitavad, et sõltuvusravi programmid on kõige tõhusamad just vanglas." Urmas, nagu mõlemale Indrekule (Indrek Sirgile kui ka minule), ei tundu ka sulle viitamine meeldivat. Kui ma nende uuringutega millele antud tekstis kahjuks viidatud ei ole, saaksin ennast kurssi viia siis võib-olla oleksin ma teist meelt, kuid lähtudes informatsioonist millega olen seni kokku puutunud, julgen arvata, et vangla ei ole kõige efektiivsem koht ravi läbi viimiseks.
Jah, kui võtta ravist osavõtmise kontekstis (need kes on nõus ravile minema, sest ravile suunamine toimub vaba tahte alusel.) võib-olla tõesti efektiivse asjaga, sest kinnipidamisasutuses pole inimestel nagunii kuskile minna, ning ka enamus nagu Urmas ütles "vabadus valedele valikutele" ehk pahedele nagu alkohol ja narkootikumid on piiratud. Suur aga selle juures on see et me ei saa tervet ühiskonda muuta vanglaks, mis saab ravil käinutest pärast vanglat? Kuidas garanteerida, et endine alkohoolik uuesti vanade harjumuste kütke ei lange?
Peamiselt ei pöördu sõltuvuse juurde tagasi endised sõltlased sh alkohoolikud, kelle ravi, sellele pöördumine ja pärastine keskkond on olnud toetav ning mis peamine ravile pöördunu on ise siiralt soovinud leida abi ning muuta oma elustiili. Inimese mõttemaailmas on senised tõekspidamised ringi joondunud ning inimene soovib elada paremat, tervemat ja sõltuvuse vaba elu. Üsna võimatu on panna inimesi muutma oma tõekspidamisi vanglas toimuva sõltuvusraviga. Sõltuvusravi ja selle kitsaskohtade kohta Eesti karistussüsteemis võite saada aimu RAKE 2016 aasta uurimusest ja sellel põhinenud esitlusest.
Lisaks tahaksin ära mainida, et minu senise arusaama kohaselt on vanglates töötavad sõltuvusravi osakonnad alamehitatud ning alarahastatud juba hetkelgi, mis saaks veel siis kui hakkaksime saatma massiliselt roolijoodikuid sinna ravile? Ma ei ütle et ei tasuks proovida, aga palun siinkohal Justiitsministeeriumit sellisel juhul vanglatele ka ressursse juurde anda!
Õh, postitus tuli ka seekord jõle pikk. Kõigile neile, kes suutsid eelneva kõik läbi lugeda, annan preemiaks ka natukene absurdihuumorit. Nimelt avastasin eile EPL-ist/Delfist intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. Kui ma selle lahti võtsin, siis lehekülje reklaamikujundus oli olenemata minu reklaamiblokeerijadest ääretult "vaimukas", ma ei imestaks kui väljaande reklaamiosakond seda meelega ei teinud. Igatahes, siin see on:
Joonis 4. Mis sammastel püsib Eesti püsti?
Lõpetuseks üks muusikaline kanal, mille saatel saate võib-olla isegi "ühiskonnakriitilisi blogipostitusi "kirjutada. Olge rõõmsad, kained ja jälle lugemiseni!
Käisin hiljuti karsklasest sõbraga ühel elektroonilise muusika kontserdil. Jah, ma tean, karsklased ja kodust väljas, üldse ei mahu stereotüüpide alla.
Joonis 1. Whoa, meil on karsklane kodust väljas.
Igatahes, mis mul seal silma hakkas. Kõik oli väga tibens-tobens, muusika oli hea, inimesed rõõmsad, rahulikud ja kaasa elavad, kuid... enamustel oli käes pudel või klaas mingi alkohoolse joogiga. Julgeksin vabalt vaatluslikult väita, et 80-90% inimesi jämmis "alkoholi anum" käes. Esimene küsimus mis mul seda tähele pannes teekis, oli kas inimestel mugavam ilma pudel või klaas käes olemata, poleks jämmida/muusikat kuulata. Teiseks tekkis mul küsimus, et kui nii suur hulk kuulajaskonnast seda just alkoholi saatel teeb, siis kas nad ostavad alkoholi üritusele minnes harjumusest ehk siis isegi ei mõtle kui baarileti äärde astuvad enne kontserdi/lausa ei kujuta sotsaalset avalikku üritust ilma alkoholita ette või läbimõeldult, et voh nüüd seekord ostan seda või toda jooki. Üllatav tähelepanek kahtlemata, sest tavaliselt pole olnud minu poolt käidavad üritused olnud nõnda konsentreeritud, et osalistest nii selge ülevaade oleks olnud. Äkki oskab keegi lugejadest vastata, mis moodi neil see mõtte protsess käib üritusele minnes alkoholi ostes?
Kui ma hakkan tagasi mõtlema perioodile, kui ise alkoholi tarbisin (Nagu varasemalt mainitud, ka minu täisealise elu algusperioodi mahtus aeg, kui üritasin aru saada suhtest alkohol ja mina.), siis tolle aegsetel üritustel väga mõttetegevust ei Alkoholi lihtsalt hangiti ürituse alguses, kui just keegi enne üritust polnud kindlat seisukohta võtnud, et täna ta kindlasti ei joo.
Joonis. 2. Peo ainuke karsklane teeb avastuse.
Üritusel tehtud tähelepanek pani mind mõtlema ka seniste välja joonistunud motiivide üle alkoholi tarbida:
Alkoholi tarbimine antidepressandina - Tuleb päevakorda, kui isik soovib "muresid ära juua". Tegelikkuses see ühtegi muret ei lahenda, ning järgmisel päeval/päevadel on halvemal juhul pohmell ja rahakott õhem.
Alkoholi tarbimine lõdvestaval/julgestaval/kontrolli kaotaval eesmärgil - Enamasti kasutatakse, et saada sotsiaalset julgust. Julgust tantsimiseks, laulmiseks, kütkestava võõraga suhtlemiseks jne. Halvematel juhtudel viib alkoholi liigtarbimiseni, sest paljud inimesed ei oska/taha balansseerida piisava hulga hulguse ja joobe piirimail.
Alkoholi tarbimine sotsiaalse tööriistana- Antud meede on sarnane eelnevale, kuid enamasti ei vii nii suurel määral otsese alkoholi liigtarbimiseni. Enim kasutusel sotsiaalse normi järgi joondumiseks, näiteks hakkavad palju noored just sellel põhjusel alkoholi tarbima, mitte meeldivusest alkoholi, selle maitse vms suhtes, vaid soovist sobituda kokku teiste alkoholi tarbivate eakaaslastega.
Lisaks antud tähelepanekule oli sellel üritusel veel üks juhtumine, mida pean vajalikuks ära mainida. Nimelt sattusin mina ja veel mõned kõrvalseisjad ühe alkoholi liigtarbinud kodaniku huviorbiiti. Tegu oli hilistes 20-ndates varastes 30-ndates tüübiga. Olgugi et tüüp oli olekult justkui viisakas, siis esinesid tal tüüpilised "alkohoolik peol" tundemärgid: "Üleliigne" sõbralikkus, kõikidega nagu vanade sõpradega käitumine, enda kätt surudes tutvustamine, endale tähelepanu tõmbamine jne.
Alustuseks käitusin nagu kõik teisedki, üritasin teda ignoreerida, kui ta sõna otseses mõttes käpa pihku surus, ütlesin viisakalt et minu nimi on Igor (sest miks peab suvaline purjus jorss teadma kes ma ole vms) jne. Mingid isikud kes sealt ürituselt korra läbi käisid olid ka tolle purjus jorsi tuttavad ja nende tervitustest ja ärgitustest sai too veelgi indu juurde ringi tõmmelda. Igatahes, mingiks ajaks too isik eemaldus meie seltskonnast, kuid kahjuks ta naasis. Kui kodanik tuli uuesti minu nina alla tõmblema ja midagi oma "ägeda" särgi puhul üritas välja tuua ning igasugust normaalset muusikaelamuse nautimist segama hakkas, sai mul villand ning ütlesin talle täpselt kaks lauset: "Ma tahaks nautida muusikat, mitte sind." ja "Sa ei ole minu sõber, tuttav, sa ei ole minu jaoks ei keegi." Oma kuklasopis oleva: "Tere ma olen karsklane ja mulle ei meeldi alkohoolikud." jätsin seekord ütlemata.
Siinkohal tahaksingi inimesi kutsuda üles avalikes kohtades ja üritustel olevate liigselt purjus inimestega samal moel (kui just ei ole tegu "läbuga" kus kõik inimesed sellises olekus on, siis on see teie oma valik olnud sellisel üritusel osaleda). Kui inimesed pole meeldivad ja sõbralikud nende heas tähenduses vaid on tüütud, haisevad ja pealetükkivad, siis öelge see neile välja. Me ei pea olema ühiskond kus ütleme: "He he, jah lahe vend oled" kuid samas mõtleme: "Palun mine nüüd ära". Selles pole midagi häbiväärset ega halba, kui tee jääte viisakas kuid samas üdini ausaks. Võib-olla paneb see mõnegi alkoholi liigtarbija lõpuks mõtlema: "Äkki ma siiski teen midagi valesti, äkki peaksin muutma oma käitumist, äkki peaksin oma alkoholi tarbimisele rohkem pidurit panema?"
Väike muusikaline pala ka lõpetuseks külastatud ürituselt:
/nginx/o/2017/02/10/6329027t1h30a1.jpg)
