Neljapäev, 5. jaanuar 2017

Mitte ainult karsklane pole olla patt, ehk kuidas internetis aadrit lasta.

Tere taas! Leidsin põhjust jälle kirjutamiseks, seekord isegi natukene laiematel teemadel kui ainult alkohol. Nimelt võib-olla kõik veel pole kursis, aga minu isiku puhul on kohati tegu üsna peavoolust kõrvale astuva inimesega. Lisaks karske olemisele satun ka olema kohatine tolerast. Mitte päris nii hull tolerast kui urbandictionary defineerib, aga pigem selline nagu kasutaja "Spliffy" Nihi-listi blogis, artikklis :"Mina, Tolerast" kirjutas: "Miks ma olen tolerast? No see on juba asjalikum küsimus. Vaata, mulle ei meeldi hinnata inimest mu kõrval statistika järgi."  Ka mina eelistan kujundada inimesest välja oma arvamus isikliku kogemuse põhjal. Kindlasti suurema hulga maailma inimestega ei satu ma kunagi kohtuma, aga see tähendab ka seda, et suure tõenäosusega mul neist mingit isiklikku arvamust ka ei kujune. 

Igatahes, miks ma seda tolerasti juttu üldse ajan? Põhjus väga lihtne, nimelt selle avalikul välja näitamisel Eesti meediaruumis võib pahatihti sattuda päris põhjaliku rünnaku alla.
Teadupärast olen ma ju kõige aktiivsem netikommija!






















Nimelt 4. jaanuaril 2017 ilmus Postimees.ee-s järgnev artikkel: "Rollimängud koolitunnis: laps kehastub nälgivaks sõjapõgenikuks, kelle teised maha jätavad" Artikkel räägib siis metoodikast ja mängust mida Haridus- ja Teadusministeerium soovitab kasutada lastele pagulastemaatikast rääkides. Khm, järgnev on minu "veidi" sarkastiline mõte: "Sest ükski kord on otsustanud riik/haridussüsteem, et ärme seekord jäta rasket temaatikat vanemate õlule!" (Nagu on nad jätnud küllaltki suures osas näiteks alkoholi alase hariduse andmise vanemate õlule ning haridussüsteemis käsitletakse alkoholi ja muude sõltuvusainete temaatikat vaid küllaltki muu seas mõningate ainete nagu keemia ja ühiskonnaõpetus osana.)
Esimene mõte oli, et oh oh ho, juba pealkiri on parajalt klikimagnet, see artikkel on kindlasti päris paraja möllu kommentaariumis tekitanud. Artikkel ise ei jätnudki mulle kõige "klikimeediamat" tunnet v.a see koht, kus autor minu jaoks veidi sarkastilisel "toonil" tõi välja: "Muide, juhendmaterjal soovitab, et «õige tunde» loomiseks võiks tule kustu panna ja aknad lahti teha." Kõlab natukene nagu vihjataks, et soovitatud meetod hõlmaks endas kergekujulist laste piinamist. (Mitte et keegi sõjakeerisesse sattunud lastelt küsiks peale nende vanemate, et kas neil piisavalt sooja ja valgust ikka on?)
Esialgu polnud mul mõttes üldse midagi enda poolt kommentaariumisse lisada, isegi kommentaare lugeda (loe: ennast ärritada), ei olnud väga soovi. Siis aga meenusid mul tuttavad mälupildid teater Must Kast  teatritükist: "Avameelselt arvamisest"
Seejärel hakkasid silma enamus teatritükis Märdi poolt välja toodud kommenteerijate tüübid: (Palun vanadust kui nüüd mul nende lahtiseletused valesti meeles peaks olema.)
Positiivsed:
Allkirjastaja - Viskab positiivsetele kommentaaridele laike või esineb väga lühidalt nõustuva sõnavõtuga.
Kriitik - Esitab artiklile ja temaatikale vastavalt vajadusele nii positiivset kui ka negatiivset läbi mõeldud, eeltööd sisaldavat ja argumenteeritud põhjalikku kriitikat.

Negatiivsed:
Jünger - Teatud uskumuste pime uskuja ja kaasa kiitja. Olemata artikli sisust pommitab seda vahendeid valimata, kui artikkel läheb vastuollu tema või mõne tema jaoks "misjonäriks" oleva inimese tõekspidamistega.
Paisutagune - Nn Eestlase arhetüüp. Väga pikalt ei ütle midagi, aga kui ükskord karikas täis saab, siis laob kommentaariumi letti kõik artikliga seonduva ja mitte seonduva viha ja vimma.
Anonüümne pussitaja - Terav ja pahatihti isiklikult ründav inimene, artikli või teise kommenteerija arvamuse põrmustamiseks vahendeid ei vali ning võib minna isiklikuks.
Misjonär - Kuulutab oma tõekspidamisi olenemata artikli sisust, kui arvamus ei lähe artikli sisuga kokku siis loob seose kunstlikult.

Meenusid ka mõned ringkonnad, mis on tugevad arvamuse omajad sellises temaatikas nagu pagulased ning meenusid ka "Avameelselt arvamisest" tükis välja võtteid mida nood tugevad arvad kasutavad:
1. Paatos. Tõsta häält! Žestikuleeri!
2. Rõhu lihtrahvalikkusele!
3. Appeleeri populaarsusele!
4. Võrdle Võrreldamatut
5. Tee ebaloogiline loogikahüpe
6. Maali must tulevikupilt
7. Ütle, et sa pole ekspert.
8. Apelleeri kainele mõistusele!
9. Otsi süüdlast!
10. Argumentum ad hominem!

No õnneks kommetaariumis nad kõiki neid võtteid kasutada ei saa, mida päriselus, kuid see-eest on nad valmis liialdama võtetega mida nad saavad kasutada. 

Kõike seda seal kommenteeriumis tajudes ei suutnud ma teha seda mida iga arukas eestlane teeks/näikse tegevat sellises olukorras: "Tõmbub sellisest kohast võimalikult kähku eemale ning igaks juhuks oma arvamust välja ei ütle, sest nagunii see midagi ei muuda." Mina hoopiski aktiveerisin oma poolkriitilise kommenterijanärvi (Paremal päeval defineeriksin end nimelt paisutaguseks kriitikuks. Mind peab artikkel või vastukaja sellel ikka küllaltki korralikult "kettasse" ajama või teematika väga põhjalikult puudutama, et võtaksin vaevaks põhjalikumalt argumenteerimisse süveneda, sest kui mitte süveneda, siis miks üldse tühjalt "plõksida". Kuigi tuleb tunnistada, et aeg-ajalt päris läbimõtlematutele kommentaaridele meeldib mul vastata vaid retoorilise sarkastilise küsimusega vms.) ning asusin silmama mis head-paremat kirja pandud on. Etteruttavalt võib öelda, et tulemuseks oli üks kommentaar ja mõned vastused, mis päädisid üllatuslikult paari isikliku kommentaariga samas kommentaariumis ning ühe kirjaga facebooki postkastis (Kirja saatjaga õnnestus mul siiski astuda mõistlikku dialoogi ning sellest ka selgus miks üks või teine osapool võib arvata nii nagu ta arvab). 

Alustame siis kronoloogiliselt algusest. Tundub, et nüüdseks on originaal kommentaar kommentaariumist juba eemaldatud (ülla-ülla, ei tea küll miks?!), aga selline see oli ja selline oli minu vastus, küsimus (hoiatus: lugemisel võib saada sapi ja/või sarkasmi üledoosi):
Kokkuvõtvalt minu kommentaari point: Vägivald mida nii väga osad inimesed tahavad seostada islamiusulistega toimub mitte väga väiksel määral ka meie oma "Maarjamaa" pinnal (Oh issand, kes oleks osanud seda oodata?!) ning äärmuste järgi ei saa sildistada tervet rahvust või rahvarühma (tundub justkui loogiline vms).
Selle vastuse peale tuli mulle sealt kommentaariumist ka üks isiklik soovitus:
Aitäh sulle Rein, eks mind ootab siis edukas koolitaja tööpõld, vähemalt sinu ja veel 105 anonüümse "hääletaja/kaasa kiitja" arust. Peaasi, et leib on laual ja tuba on soe, kas pole nii? 

Natukene sisukamatest kommentaaridest veel rääkides, siis see ainumas täielik minu üllitis ja mitte reaktsioon millelegi, rääkis artiklis kõneldud meetodist, mille sarnast ka ise proovida olen saanud:


Alguses mõtlesin, et kodanik Lembitul on natukene mitte asjakohased küsimused, kuid pärast hetkelist mõtisklust aimasin et võib-olla tahtis kodanik viidata selle, et sellised keerulise temaatikaga mängud pole mõeldud niivõrd noortele aru saamiseks. (Ah tont teab, mis selle küsimuse tegelik tagamaa võis olla, ma pole kahjuks mõtete lugeja). Sama kommentaari vastused läksid aga veelgi "paremaks":
Ausalt öeldes ma siin kohal enam ei adugi, kas tegu on lihtsalt netitrollidega või on tegu tõsimeelsete: "Misjonäri, jüngri ja anonüümse pussitaja" netikommentaatori arhetüüpidega?! Kusjuures, kodanik Antsuga kohtume me veel (üllatus-üllatus).

Liikudes edasi aga veel mõne veidigi "okei" kommentaariga, siis järgnevalt üritasin tuua paralleeli, kuidas praeguseid põgenikke tahetakse paljude poolt näha kui ainult üdini halbu ja omakasupüüdlike inimesi, samas kui sõdade ajal/pärast sõda Eestis põgenenuid tahetakse samade inimeste poolt vaadata kui "kangelasi" demokraatia ja õiguste kaitsjaid, eestluse välismaal hinges hoidjaid jms:
Kodanik Valdule saan siinkohal täpsustada, et A) sõjajärgses Euroopas oli normaalsus et sõja tõttu olid paljudes riikides põgenikelaagrid. Hetkel enamus Euroopa riikides aktiivset sõjategevust pole ning kõikidesse riikidesse nagu näiteks Eesti ei saabu põgenikke ka nii suurel määral, et neid oleks vaja eraldi isoleerida. Pigem saab/tasub neid kohe hakata ühiskonda integreerima, mitte luua uusi kunstlikke "Lasnamägesid ja Ida-Virumaid".
Asjalikke kirjutisi minu poolt väga rohkem nagu polnudki. Oli ka veel üks küsiv kommentaar, (kuna Postimehe kommentaariumi uus kujundus on kohati segadusse ajav ja üks nn kaasa kiitmine/pöidla viskamine, kuna üks kodanik esitas sellise lause: "Turvalisem on mängida Eesti majanduspõgenikke Soomes."
  • Eestilt on aastatel 1997-2015 rahvusvahelist kaitset taotlenud 821 inimest ja kaitse on saanud 172 inimest
  • Eestisse on ümberpaigutatud ja -asustatud  77 inimest
  • Vao majutuskeskuses elab praegu 54 inimest
  • Vägeva majutuskeskuses elab praegu 22 inimest
Samas kui eestlaste arv Soomes on 2015 aasta seisuga üle 50 tuhande. See muudab eestlased suuruselt kolmandaks vähemusrühmaks Soomes, rootslaste ja venelaste järgi. Jah, selle puhul eeldab enamus eestlasi, et tegu on oskustööjõuga - arstid ja ehitajad, kuid vähemasti uurimus: "DYNAMICS OF EDUCATIONAL DIFFERENCES IN EMIGRATION FROM ESTONIA TO THE OLD EU MEMBER STATES" näitab, et emigratsiooni kasv on tulnud eelkõige madalamat ja ka keskharidust omavate elukoha vahetajate arvelt, seega on tõenäosus et selle 50 tuhande sisse on sattunud samuti õnneotsijaid ja muiduleiva sööjaid.
Tekib retooriline küsimus, et kas hästi integreerunud immigrant Eestis on vähem väärt Eesti jaoks, kui hästi integreerunud eestlane Soomes, Soome jaoks?

Sukeldudes targa jutu pealt tagasi netikommentaariumi sügavustesse, siis sealt tuli paar soovitust mulle/minu kohta veel:
Kodanik Enn näiteks arvab, et ma olen: "idealistlik progressiivne noor". Aitäh Enn, selle positiivse hinnangu eest. Ma ise ei peaks ennast nii idealistlikuks ja progressiivseks, aga olgu võtan mingilgi määral omaks. Nooruses peaks ju veel mingi lootus elusse, selle võimalikkusesse ja olukorra ühiskonnas paremaks minemisse ju olema? Või ei? Eks ma ausalt öeldes olen kohati oma ea kohta siiski küllaltki elus pettunud ning tegelikkus, et oleme lihtsad mutrid suures süsteemis on tabanud mind üpris tugevalt. Kuid sellest hoolimata pole ma vist kaotanud lootust, et äkki propageerides, et "Hei, kuulge! Ühiskonnaliikmed, kõik polegi veel nii "pekkis" kui olla võiks ja tegelikult on elu päris ilus!", siis äkki keegigi reaalselt lõpetab selle masetsemise ära ja hakkab rõõmu tundma oma elust ja sellest mis tal olemas on.

Tulles nüüd härra Ennu kommentaari sisu juurde, siis heidab ta ette mulle kergekoelist demagoogitsemist ning ka faktide olematust ja olukorra tegelikku mitte mõistmist. Samas ei too ta ka mitte ühtegi fakti lisaks ning väidab lihtsalt et tegelikult ei ole olukord üldse selline nagu mina olevat väitnud. Kui nüüd võtta, et minu jutt seal kommentaariumis oli tühi õhk, siis Ennu väide oli, et see pole õhk, see on midagi muud, aga mul pole ühtegi fakti tuua mis see on, seega uskuge mind!

Lõpetuseks tuleksin nagu kirsiks tordi peal tagasi meie "vana sõbra" kodanik Ants Punningu (kui see on ta päris nimi) juurde. Tuleb välja, et tegu on kas väga geniaalse internetitrolliga või kolossaalse idioodiga. Nimelt kutsus ta üles personaalseks rünnakuks artiklis sõna võtnud Haridus- ja teadusministeeriumi ametniku isikliku sotsiaalmeedia konto suhtes. Mul oli loomulikult julgust ja ka lollust teda selles suhtes välja kutsuda ning sellele järgnenud "huumoriklassika" jääb vaid ilustama interneti ajalugu:
Isegi minu enda sotsiaalmeediakonto vaatas eelnimetatud kodanik järgi:
Tekib kohati küsimus, et kas me elame vabakäigu hullumajas ja inimeste tegelik pale ning mõtted tulevad välja ainult internetis või on lihtsalt internet ise muutunud väga veidrate inimeste kogunemispaigaks. Lausa nii veidrate, et isegi minu jaoks on see veider. 

Samas tuleb sellistes oludes igatsus selle aja järgi, kui Postimehe kommentaarium just alles muutus anonüümsest isikustatuks, sellest tekkinud sünnitusvalusid kajastas ka Märt Koik oma blogi sissekandes:"Anonüümse jobu kaotus". Esimesed kuud oli päris tore, inimesed kommenteerisid vähem aga asjalikumalt. Infomüra oli palju-palju vähem ning kommentaariumidest võis leida paremal juhul lausa artiklile lisanduvat kasulikku infot. Mõne aja pärast aga "Creep-id" avastasid, et tegelikkuses ka nn uuel isikustatud ajastul kommentaariumis väga mõistlikke inimesi ringi ei liigu ning pigem jätkub seal kergelt öeldes "läbimõtlematusele" kaasa kiitjaid ja jätkasid sellest julgustust saanuna vanal kombel edasi, seekord võib-olla lausa oma tegeliku näo ja nimega. Kahju, olin optimistlikult meelestatud anonüümse kommenteerimise kaotamisse.

Igatahes kujunes see sissekanne huvitavaks kirjutamiseks mulle. Loodan et teil oli sama lõbus seda lugeda, kui minul seda kirjutada. Vabandan kõigi ees, kes on veidi pettunud, et kirjutis polnud karskustemaatika keskne. Mõnikord tuleb muude asjadega ka tegeleda. :)  Lõppetuseks lõbustamiseks ka natukene muusikat:
Alustuseks midagi (kaas)creeperitele:
Kes eelistavad midagi "klassikalisemat" siis siin on midagi ka teile:
Lõpetuseks üks laulust välja rebitud sõnum ka minu "kommentaariumi" sõpradele:
You can call me what you wanna I ain't giving you a dollar this time I ain't gonna run away
You might knock me down, you might knock me down, but i will get back up again