Laupäev, 10. märts 2018

Arvamusi seinast seina

Vabandan, et olen nõnda kaua olnud eemal blogisse kirjutamisest. Teemad millest kirjutada, oleks ju olemas, kuid eestlase stereotüübile kohaselt ei hakka paberile enne midagi panema, kui hetke karikas ei ole ääreni. Närvide säästmise eesmärgil olen avastanud enda jaoks "hinga ja mõtle hetkeks" tehnika, mis enamasti viib reaktsioonini: "Ah suva, mis ma tühja asja pärast närve ja tinti hakkan raiskama."

Seekord sattusin kuulama aga selle teisipäeval eetrisse läinud Huvitajat, teemaks oli seekord alkoholipoliitika tulemuslikkus ning stuudios karskusliidu esimees Lauri Beekmann. Ei häirinud mind Beekmanni kohati leebe toon, sest erinevalt minust kellele meeldib rõhutada, et esindan siin vaid enda mõtteid ja nägemusi, siis tema esindab laiemat huvigruppi. Ei häirinud ka saatejuhi võib-olla mitte päris neutraalne toon, sest kui sa just pole põhimõtte kindel karsklane, siis on tõenäosus väike, et kiidad heaks omale harjumuspärase esmatarbe/luksuskauba hinna kallinemise ja kättesaadavuse raskenemise. Mis minul seekord peaarteri tugevamalt tuksuma pani, olid saatesse helistanud "spetsialistide" kõned. Mõtlesin selle peale: "Tühja kah, ma võin siis ka oma nn spetsialisti arvamuse anda saate sisule ning seal kuuldud telefonikõnedele."

Olgu alustuseks öeldud, et saate sisu ja Beekmanni väljaöelduga ma enamuses küll nõustusin, kuid noore inimesena oli siiski mõni koht kus ma tahaks rõhku mujale panna. Isiklikult ei paneks ma nii suurt rõhku alkoholiravile. Tõi Beekmann selle küll vaid ühe näitena, kuid siiski jäi selle tõttu mulje, et see on üks tähtsamaid tahke nendes muutes meetodites, mida peaks alkoholipoliitika tugitalana rakendama. Leian, et jah tugivõrgustik pea olemas olema ning inimestel peab olema võimalus seda soovi korral kasutada, kuid tugivõrgustikule peamiselt toetumine on üsna tagurlik viis sõltuvusainetest tekkivate probleemidega tegelemisel. Esmane ja suurim koht mis vajaks hoolsasti täiendamist ja palju ressursse on noorte haridus. Mäletan põgusalt enda kooliajast ning olen kuulnud ka tänaseid kooliõpilasi rääkimas, kuidas olukord, informeerimine ja tasakaal selle alases infos on kergelt öeldes puudulik. Halvimal juhul piirdub see vaid õpetajaga, kes vibutab noorte suunas näppu ja ütleb: "See on alkohol, tubakas ja narkootikumid, need on teile kahjulikud. Kuna te olete alaealised, siis kahte neist te ei tohi enne 18. aastaseks saamist tarbida." selgitamata veenvalt lahti, miks neid mitte tarbida või kuidas elada edukalt ilma nendeta ning halvimal juhul näeb õpilane seda sama õpetajat poest sigarette ja viina või veini ostmas. Pole eriti kasulik või õpetlik? Samas oleks just see noor põlvkond palju elutervem kui nad õpiks eeskujude ja õpetuste näitel sõltuvusainete üle mõtlema kriitiliselt, kas neil on neid vaja ja kui jah, siis kus, millal ja mis olukorras? Sellist põlvkonda ei oleks vaja massiliselt ravida ja rehabiliteerida, karistada ja keelata. Selline põlvkond suudaks ise, ilma sotsiaalse kampaaniata, seada paika prioriteedid kas kinkida lapsele kained jõulud või endale endale õllesed pühad?

Olles nüüd juba niigi pikalt lobisenud üleüldisest lähme aga aegsasti selle kõige põnevama juurde, mis mind üldse kirjutama motiveeris, saatesse tehtud telefoni kõnede.

Esimeseks helistajaks oli Andres Järvamaalt. Mis olid siis peamised "pointid" mis Andres välja tõi?
1. Alkoholiprobleem käib rohkem suurlinnades.
2. Kus kohast see probleem üles tõusis ja kas tõesti seda varem ei olnud?
3. Maal ei ole karskusseltsi ega AA-d.
4. "(Andres) Mina olen professionaal ja võin väita teile seda, et ühtegi alkohoolikut ei peata ükski tõke... ... leitakse alternatiiv ja elatakse edasi."
5. Ei saa aru, et noorte hulgas oleks alkoholi probleem nii suur, et kõik oleks vaja panna alluma alkoholi poliitikale.
6. "Kes on profid, need on profid ja kes ei tarbi need rohkem tarbima ei hakka tänu aktsiisitõusudele."
7. Kuna külades on tegevusetus, siis täidetakse oma vaba aeg alkoholi tarbimisega, olenemata alkoholi hinnast.

Saatejuhi kiirekäigulisest ja võib-olla veidi sõnatust helistaja lõpetamisest võis aimata, et oli temalegi selline kõne veidi üllatav. Mis puutub Beekmanni vastust, siis tema tõlgendamine, et antud helistaja peamiseks mure allikaks olid maal elavad alkohoolikud ning EL-i rahadega tegeletakse selle teemaga nüüd rohkem, oli tegelikult päris hea ja kokkuvõtlik vastus.

Tahaksin võtta aga Andrese toodud punktid ka eraldi vaatluse alla ning anda pelgalt enda kogemusel ning võib-olla mõnel statistikal põhinevad vastused.

1. Ei saanudki nüüd täpselt aru, kas see oli küsimus või väide? Igatahes, linnades paistab alkoholi liigtarbimine rohkem silma, kuna linnas on ka rahvastik üleüldiselt suurem, ka korralikke inimesi on rohkem, kuid 50-100 purjus inimest Tartus Rüütli tänaval paistab rohkem silma, kui näiteks 12-20 napsitajat mõne väikelinna kõrtsis või kõrtsi ees.

2. Sõltuvusained on alati on olnud teatavaks probleemiks, vahe on olnud selles palju see teema kajastust on saanud meedias ning riigi poolt. Hetkel lihtsalt meedia, eriti just erameedia haistab klikke, draamat ja reklaamiraha, ning vaadates näiteks Postimehe online väljaannet, kus päevasel ajal ilmub uus uudislõik keskmiselt iga 6 minuti tagant, siis miks ei peaks nad seda teemat oma kasuks rakendama. Nii kaua kui teema toob, lugemisi, kommentaare ja klikke, nii kaua on see neile kasumlik.

3. Ka linnas ei ole Karskusseltsi, vähemalt mitte igas Eesti linnas? Olles ise kahe selle temaatikaga tegeleva liikumise liige. siis julgen esitada ka oma arvamuse, miks see nii võib olla. Põhjuseid võib olla kaks. Esiteks, suur osa Eesti inimestest pole harjunud organiseeruma. Nõuka ajal pidi kohustuslikus korras hakkama pioneeriks, astuma parteisse vms, siis Eesti aja tulles ei näinud paljud sellel enam mõtet. Nüüdki näevad näiteks noorteorganisatsioonid ränka vaeva, et endale uusi liikmeid leida ning siin on juba tegu uue põlvkonnaga, kes on oma vanematest on juba palju varmamad organiseeruma ja leidma endale teema mis on hingelähedane ning millega meeldib tegeleda. Või tsiteerides mõnda vanema generatsiooni inimest siis: "Miks sa teed seda, kas sa saad selle eest raha?" Teiseks suureks põhjuseks on tõsiasi, et karskuse ja isegi mõõdukuse temaatika pole enamuste jaoks populaarne või noorte päraselt öeldud: "Lahe!" Isiklik teekond on näidanud, et kui sa oled juba "avalikult karsklane", võid sa sattuda veidrate küsimuste, näiteks: "Mis juhtus?" või "Miks nii?" osalisteks ning halvimal juhul isegi mõnituste ja sotsiaalse surve alla: "Sa siis ei saa juua või, kohe läheb käest ära?", "Sa olid siis alkohoolik, et karskeks hakkasid?", "Ah mis see üks pudel ikka teeb?" jne. Olles organiseerunud karsklane, siis on õhkkond veidi sõbralikum, sest organiseerumise ja organisatsioonide vastu tunnevad üldjuhul huvi natukene sallivamad inimesed ning küsimused piirduvad vaid: "Te olete siis nagu tavaline noorteorganisatsioon, ainult karske?" või "Miks ma peaksin just teiega liituma, kui teiste organisatsioonidega liitumisel on samasugused hüved ja alkoholi joomist ei pea maha jätma/vähendama?" ja kerge segaduses olekuga. Kui sa oled aga lausa Karskusliidus, siis osade silmis oled sa "Karskusnats" valmis, kellel on patoloogilised probleemid alkoholi (sõltuvusainetega üldiselt) ning sinu ainuke suur eesmärk ja "märg" unistus on alkoholi vaba Maailm või vähemalt Euroopa, minimaalselt Eesti.

4. Jäi veidi segaseks mis professionaal Andres on, kas professionaalne arst või alkohoolik? Mis puudutab aga väidet, siis selle kommenteerimiseks oleks kindlasti arstid, psühholoogid või psühhiaatrid pädevamad, ehk kui keegi neist satub seda siin lugema, siis tagasiside kommentaarides või mulle isiklikult on väga oodatud. Puht subjektiivsest uskumusest leian, et kõik on peas kinni. Kui inimene võtab kategoorilise otsuse vastu millegagi tegelemine lõpetada, näiteks millegi tarbimine lõpetada või millegagi tegelema hakata, näiteks spordiga, siis on toetav/tõkestav keskkond ikkagi abiks. Otsus peab tulema loomulikult selle inimese enda seest. Kui poole liitrine pudel viina maksab senise kilo liha väärtuse asemel kahe kilo liha hinna (võrdlused on umbkaudsed, võid liha asendada muu meelepärase samas hinnaklassis tarbekaubaga), siis võib-olla madalat palka saav alkoholilemb või taskuraha luniv noor ei kipu ostma nii palju/tihti enam alkoholi. Olenevalt elukohast ei pruugi eelkirjeldatutel olla ka ressursse sõita Lätti.

5. Esiteks, kas ainult noorte seas peab olema probleem alkoholiga suur, et rakendada riigis elutervemat alkoholi poliitikat. Olgu ühiskonnas kohati olemas oleva lõdva alkoholi moraali näiteks kuu aega tagasi toimunud traagiline Manija õnnetus. Noorte ülemäärase alkoholi lembuse traagiline väljund oli eelmise aasta oktoobris tudeng Reneti juhtum. 
Olles veidi sarkastiline ning järeldades helistaja hääletoonist, siis polnud tegu enam esimeses nooruses mehega ning sellest tekib küsimus, millal härra viimati mõnda noorte pidu enda kohaloluga austas ning millised oli lood sellel peol alkoholi tarbimise ja noorte joobeastmega. Jällegi vaid noorte endi juttudele rajanedes, olen kartlik, et alkohol võib-olla pole tõesti enam nii pop, aga seda vaid põhjusel, et kerged narkootikumid on selle rolli üle võtmas. Kui tuua välja aga midagi statistikast, siis Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu, Alkoholi tarvitamise alablokk näitab, et vaid viimasel mõõtmisperioodil, ehk 2016 on alkoholi mitte tarbivate 16-24 aastaste hulk hüpanud keskmiselt 9-10%,  21% peale ning sedagi peamiselt eelmise mõõteperioodi 2014, mõned korrad kuus alkoholi tarbivate noorte grupi arvelt. Samas on pea kahekordistunud 2016 aasta statistikas võrreldes 2014 aasta statistikaga, alkoholi iga päev tarbijate arv. Kokkuvõtvalt, üldine suundumus  noorte seas on tarbida aina vähem alkoholi, kuid see muutus toimub gruppides kes seni on õnneks niigi vähe tarbinud. Mõned korrad kuus tarbijad, tarbivad mõned korrad aastas, mõned korrad aastas tarbijad lõpetavad tarbimise üldse. Kogu rahvastikku vaadates on suundumused aga pigem stagneeruvad, ehk tarbimise vähenemist ei ole näha ning kuna noorte tarbimine väheneb, tasakaalustab seda vanemate vanusegruppide tarbimise suurenemine.

6.
Andresel tuli väike keelevääratus vist sisse. Tahtis ta vist: "...kes ei tarbi need rohkem tarbima ei hakka tänu aktsiisitõusudele." asemel öelda: "...kes ei tarbi need vähem tarbima ei hakka aktsiisis tõusude tõttu." Selle väitega jällegi ma nõustuda ei taha, ütles nii Beekmann uurimustele rajanedes, et tarbimine siiski väheneb, eriti just vähem jõuka ja finantsiliselt sõltuva (noorte) rühma puhul.  Ka ülal toodud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringstatistika näitab, et näiteks 2007-2008 alanud majanduskriis vähendas igapäevaste tarbijate hulka ning suurendas mitte ja vähem tarbijate hulka. Mida härra Andres mõtles aga proffide all, see jääb veidi arusaamatuks? Professionaalseid alkohoolikuid? On selline termin üldse olemas? Kas see liiga ülistav alkohoolikute suhtes pole? Igatahes, nagu eelpool mainitud, kõik on peas kinni ja kui tegu on tõesti juba nii "proffiga" siis vajab selline isik toetust kinniselt raviasutuselt ja omaksetelt/saatusekaaslastelt, kes usuvad et elus on veel palju muud ilusat ja head mis pole seotud sõltuvusainetega.

7. Sellel väite puhul saan ma nõustuda osaliselt. Jah, tegevusetus viib inimesi otsima lihtsaid alternatiive. Jah, paljuski võib see just viia noorte alkoholi tarbimise alguseni. On ju "maa folklooris" bussijaamad teada tuntud (noorte)inimeste kokku saamise kohad. Millega ma ei saa nõustuda, on toon, mis jätab mulje justkui oleks see paratamatu. Võib-olla on antud seisukoha puhul tegemist soovmõtlemisega, aga leian et kui Eesti ühiskonnas oleks elutervem alkoholi standard ja moraal ning alkoholi ei nähtaks kui peaaegu, et möödapääsmatut tööriista sotsiaalne olemiseks ja pidutsemiseks, siis inimesed ei haaraks selle võimaluse järgi nii varmalt, isegi kui parasjagu midagi teha poleks. Alkoholi hinna aspekti oleme me eelmistes punktides juba piisavalt leierdanud, ehk siis kiire kordus: alkoholi hind mõjutab tarbimist, seda näitab ka statistika.

Liigume varmalt edasi järgmise helistaja juurde, sest see kirjatükk on jõudnud juba üle 1700 sõna pikkuseks (jah ma kontrollisin :D).

Järgmine helistaja oli Anne Paidest. (Tea oleks pidanud saate alapeakirjaks panema: "Järvakad alkoholist." :D) Anne arvas järgmist:
1. "Probleem on püsti meie ees."
2. "Kõik ravikulud tuleks isikul endal maksta või katta alkoholi tootjate poolt."
3. "Meedia võiks pöörata tähelepanu sellele kui palju kulutusi tekitavad alkohoolikud kõigile (ühiskonnale)."

1. Jah, probleem on, kas see "püsti meie ees" tähendab nüüd päris, et ta lahendamatu on, vast ei? Leevendatav on ta kindlasti ning võib-olla suurim muutus mis saaks ühiskonnas toimuda, oleks soosiva hinnangu vähenemine alkoholi tarbimisele, sest tegelikkuses problemaatilisi alkohoolikuid ongi see 3% rahvastikust, mis on umbes 40 tuhat, mis on rohke kui elanikke Kohtla-Järvel. Samas, kas probleem algab alles neist, kes haisevad ja tööle ei jõua? Kas kahel nädalavahetusel kuus mäluaugus käiv ja pohmelli tundev pereisa pole juba probleem?

2. Nii ja naa. Beekmann ütles, et kui tegu on juba alkoholismiga, siis on tegu juba haigusega, millele on raske vastu vaielda, tegu on enda eluvalikute toimel välja löönud haigusega, kuid haigusega sellegi poolest. Mida ma siiski pooldaks, oleks aktsiisimäärade sidumine alkoholi tarbimise määrade ning alkoholi kahjude määradega. Sama süsteemi kohaselt peaks käima temaatikaga tegelevate kodanikuorganisatsioonide rahastamine, mis hetkel absoluutselt puudub. Oleks loogiline, et mida suurem on tarbimine, seda suurem on alkoholi tarbimise alternatiivide tutvustamise vajadus.

3. Sellele väitele võiks kohatiselt vastata, et meedia omakasupüüdlikul viisil seda juba teebki. Igat õnnetust kus alkohol on mängus. kajastatakse ja täpsemate detailide selginemisel täpsustatakse, kirjutatakse uuesti jne. Mis jääb võib-olla olemata, häälekama rahvahulga tähelepanu, kommentaarid ja meediakära, kuna tegu on ebameeldiva tõega. Samas võib-olla toodetakse liiga vähe arvamusartikleid nendel teemadel ning peamised arvamusartiklid tulevad just maksuteemadel, kuna tegu on kuuma/mõnedele osapooltele kasulike teemadega.


Järgmine helistaja oli Vesse Undva külast. Vesse pajatas järgnevat:
1. "Praegune alkoholipoliitika on täiesti vale."
2. "Kõige tähtsam on teadvuse muutmine, juba lasteaiast tuleks propageerida karsket eluviisi. On põhimõtteline asi, kas inimene hakkab tarvitama alkoholi või mitte."
3. "Aktsiisi tõstmine surub, alkoholilembesed inimesed põranda alla, hakatakse ise alkoholi tootma."

1. Nõustun esimese punkti juures jällegi Beekmanniga, tervikliku alkoholipoliitika puhul tuleb mitmesuguseid meetmeid kasutada ning üks ei asenda teist. Seega täiesti vale hetke alkoholi poliitika ei ole, kui siis veidi poolik, kuid tuleb õnne tänada, et valitsuse poolt üldse midagi teha üritatakse. Veidi jääb küll mulje, et asi veidi liiga õhina põhine olnud ning osad ministeeriumid pole asjaga kaasa tulnud või pole neid osatud kaasata, näiteks Haridus ja Teadusministeerium.

2. Üleüldiselt nõustun, kuid ei kasutaks siinkohal "teadvuse muutmise" sõnapaari, pigem kasutaks "ühiskonna normaliteedi" terminit. Hetke norm on alkoholi tarbida ja alkoholi tarbija olla. Millegi propageerimise asemel tuleks esialgu adekvaatselt hakata anda üleüldse sõltuvusainete alast infot, mis oleks pädev ja pidev. Eesti puhul käib selline info andmine hetkel pigem voldiku, projekti ja politsei baasil. Mitte et sellised viisid ka vajalikud poleks, kuid need tekitavad olukorra, kus erinevates Eesti piirkondades ja erineva vanusega noored ja lapsed puutuvad selle infoga kokku väga erinevalt, sõltuvalt kohalikust korrakaitse ja MTÜ-de võimalustest ning euroraha olemasolust.
Lisaks, lasteaed? Ma pole päris kindel, kas siis oleks seda infot levitada veel vajalik, selgitada mis on mis ja miks osad inimesed käituvad osade ainete mõju all nagu nad käituvad, võib-olla tõesti, aga esialgu võiks pädeva ja pideva info andmise alampiiriga jõuda vähemalt 5-7. klassinigi. Hetkel valitsev olukord kus enamus 7. klassi õpilastest võib-olla kuulab sellisel teemadel räägitud tundides ja veerand kihistab naerda, sest neil on juba oma eelarvamused ja kogemused olemas. 9. klass juba paljuski ignoreerib, muigab või vaidleb vastu, sest nende jaoks on asjad juba paika loksunud, mis on õige, mis on vale, mis on in mis on out.

3. Viimane väide on vähemasti mulle raskesti usutav. Jah, mõni inimene võib hakata tõesti midagi enda tarbeks tootma. Jah, mõni "külaparun" paneb võib-olla ajutiselt salaviinaäri püsti (nagu on seda tehtud ka ilma kõrgemate aktsiisideta), kuid üleüldiselt midagi selles vallas ei muutu. Põhjus selle on väga lihtne: inimesed on laisad. Nii kaua kuni poes alkohol saadaval, nii kaua kuni piirid protest ostuteks lahti, nii kaua enamus inimesi ei vaevu ise midagi tegema. 

Järgmiseks oli Aimar Põlvamaalt:

1. Kasvatus hakkab koolist ning kohati on norm, et ühiskonna alkoholiga seotud probleemide üle naerdakse või neid naeruvääristatakse, ka laste ja noorte poolt, kes justkui teemaga kokku veel ei puutuks. (Ehk ühiskonna normid paigast ära.)

2. Kange õlu tuleks kõrgelt maksustada või ära kaotada.

1. Nüüdseks on seda kooli ja hariduse teemat siin kirjatrükis nii palju juba leierdatud, et minu arvamus on vast selge. Jah, kõik hakkab koolist, jah ühiskonna norm on ebaterve suunas nihkes.

2. Jah, tegu on solgiga, mis näitab selgelt alkoholi tootjate hoolimatut ja kasumiahnet poolt. Mingil hetkel avastasid alkoholitootjad, et on üks tarbijagrupp, kellel on olematu või väga väike sissetulek ning kes joovad "teadmata" kahjulikke substantse: odekolonni, salaviina jne. Keeraks kokku mingi solgi, nimetaks selle õlleks ja paiskaks turule? Õlu tundub ju tervislikum alternatiiv odekolonnile? Puhas turundus ja PR võit. Lisaks võidavad sellise solgi müümisest ka paljud jaeketid. Näiteks Rimi, kes võttis üle aasta tagasi vastu sotsiaalselt väga vastutustundliku otsuse: Alkoholi joobes kliendile alkoholi mitte müümine. Samas oli see kohati pigem jällegi PR trikk ja kassapidaja vastutuse suurendamine. Nimelt lisakasu mis eeldatavasti loodeti saada lisaks kuvandile, et see jaekett kaitseb ühiskonda alkoholi juurde ostvate joodikute eest, oli see et nõnda loodeti saada lahti ka poodide ümbruses pesitsevatest asotsiaalidest, kes käisid neis poodides haisedes odavat, kanget õlut ostmas. Odavat, kanget õlut seejuures müügilt aga ära ei kaotatud, mis oleks ju ometigi lihtsam viis sellise klientuuri kaotamiseks? Ehk siis, haisvad ebameeldivad kliendid jäid alles, nüüd pidi nendega "sõdima" lihtsalt kassapidajad. Miks sellist õlle laadset toodet aga müügilt ära ei kaotatud (mida muideks paljud ketid müüvad oma brändi alt), aga selle pärast, et selline toode polnud enam ammu odav alternatiiv ainult väga madala sissetulekuga inimestele. Hetkel läheb see kaubaks paljudele, asotsiaalidest, tudengite ja palgapäeva eelsete keskklassi pere ja peoseltskondadeni, ehk siis müüginumbri on arvatavasti head ja kasum päris korralik.

Saate lõpetuseks võeti ette ka mõned kommentaarid, aja kokkuhoiu huvides käsitlen hetkel vaid neid, mida saates ka kajastati. 

Klaara06.03.2018 10:28
Alkohoolsete jookide etiketid võis olla analoogsed suitsupakkidega. A la parmude pildid, kodutud, külmunud, autoavariide pildid, kahjustunud maksad, enesetapjad jne..kõik millised on alkoholi tagajärjed.

Uh, jällegi nii ja naa, nagu enamuse ajast. Olles ise jaokaubanduses tubaka müügiga kokku puutunud, siis mõningaid inimesi tõesti panid need pildid mõtlema või motiveeris isegi tubaka paki sellel korral ostmata jäta, enamus juhtudel see kahjuks mõju siiski ei omanud, eriti kui pildid olid juba mõningane aeg pakkidel olnud ja nendega oldi harjutud. Huvitava seigana võib mainida, et mõnedel inimestel tekkisid küll piltide eelistused, millist pilti kindlasti ei tahetud jne. Ju oldi siis osade kahjude suhtes ükskõiksemad või ei tundunud need kahjud nii jubedad, võib-olla lausa rõvedad. 
Samas võiks alkoholi pudelidel olla muud trikiga loosungid. Näiteks: "Noh, jälle võtad või?" "Kaua seekord ilma vastu pidasid?" "Ainult üks klaas veini, onju?" "Mis saaks siis kui sa täna ei võta?" "Kas sina ilma minu abita ei oskagi tantsida?" "Nägin peol üks päev ühte ägedat venda, ta oli kaine!" jne. Mõelge ise juurde, mis vajutaks teie päästikule või paneks teid mõtlema! :D Vastused oodatud kommentaarides. 

Beekmanni mainitud toiduinfo alkoholi pudelitel oleks samuti tervitatav. Selline info avaldaks kindlasti enim mõju tervise teadlikemale inimestele ning miks mitte ka tänapäeva noorsoole, kes tahab ilus ja värske välja näha. 

Terra Mariae06.03.2018 10:17
Kas tahtlikult või tahtmatult süvendavad karskusliikumise tegelased narkomaania probleemi, mida tõestas juba mihhail gorbatshovi algatatud karskuse pähemäärimine, mille tagajärjel algas narkomaania levik igasuguste toksikomaaniate vormidega, kui on valida, kas minu naaber on joodik või narkomaan, eelistan joodikut naabriks,sest olen mõlemaid näinud, seega karskusliikumine ei kõlba kuskile, kuigi mina ise ei tarbi. Sunniviisiline karskus tekitab vastuhakku, vale on väide,et nüüd on rahva tervis parem,kui viina ostetakse protestiks ossinovski vastu Lätist! Beekman võiks minna Prantsusmaale jutustama veini kahjulikkusest, kõik peaksid teda Prantsusmaal ideeliseks islamistiks!

Tahaks küsida, et mida kodanik suitsetanud on, aga ta nii õilsalt väidab, et ise ei tarbi. Noh, selliseid "Ma peaaegu üldse ei tarbi, aga ükski nendest piirangutest mulle üldse ei meeldi!" Kui sa (peaaegu) ei tarbi, miks peaks sind üldse huvitama? Tundub selline: "Ma ei ole rassist, aga..." inimene. Nõuka aja lõpu näide on kohati kontekstist välja võetud. Narkomaania suurem levik polnud tingitud piirangutest alkoholile, vaid üleüldisest piiride ja korra lõdvenemisest, millele andis veelgi hoogu tõsiasi, et tegu oli olnud pikalt range kinnise diktatuuriga, ehk rahva "isu" oli suur kõige välise ja seni tundmatu järele, nätsudest narkootikumideni. 
"kui on valida, kas minu naaber on joodik või narkomaan, eelistan joodikut naabriks,sest olen mõlemaid näinud"- kuid ometigi ei põhjenda ta ära, mida tegi narkomaan talle hullemat kui joodik?
Lausega karskusliikumise suurest halb olemisest, toob kirjutaja välja, et tegu tüüpilise karsklaste ja mõõdukate ründajaga. Sellise inimesega kes sildistaks minu sugust inimest "Karskusnatsiks". Kas keegi sundis teda seda saated kuulama? Kas keegi võttis vägi tal pudeli käest? Tal ei tohiks enda sõnade kohaselt midagi käest võtta ära ollagi? Mitte ei saa aru, mida kurja sellele inimesele on teinud karsklased? Lõpetuseks tema poolt selline kastistav ühte patta panek ka veel lisaks, osadele konservatiividele kindlasti meeldiks. Karsklane, järelikult islamist. Jällegi "karu tagumikust" välja tõmmatud seos. Üle üldse, miks/kuidas eksisteerib mõtteviis kellelgi, et kas alkohol või narkootikumid, ilma ei saa, eriti inimese poolt, kes ise ei tarbi?! Nii saab rääkida ainult inimene kellel on endal sõltuvushaigus? Igal juhul on vist tegu trolli või EKRE valijaga? :D

TK06.03.2018 10:39
Mind häirib kõige rohkem see,et eestlasi koheldakse endiselt teise sordi inimestena nt kolm korda suurema palgaga sakslased saavad õlle pudeli kuuekümne sendi eest ja oh imet-nad ei ole end surnuks joonud.Lõpetage ära see eestlaste mõnitamine ja sundimine.

Mis siin siis see teist sorti näitab siis? See et õlu ei ole odav või see, et meil hetkel alkoholi poliitkast räägitakse? Kuidas mõnitatakse, kui alkoholi aktsiisi tõstetakse? Peaks see ometigi just head elujärge ja kõrgeid vaimseid väärtusi näitama. Järelikult inimestel on raha kallimat alkoholi osta, järelikult inimestel on (potentsiaalset) vajadust vähem tarbida. 
Esiteks, Saksamaal on kergema alkoholi kultuur nagu näiteks õlu, Eestis on rohkem kange alkoholi kultuur, nagu näiteks viin, seda on näha ka kaardilt. Üleüldiselt on Saksamaal pikema ajalisem õlle kultuuri kujunemise traditsioon ning veidi elutervem alkoholi norm.
See ei tähendaks aga, et mõlemas riigis ei oleks probleeme alkoholi, alkoholi tarbivate noorte, kohatise alkoholi üle tarbimisega jne. Ka seal on populistlikud parteid ja poliitikud, kes püüavad hääli juurde võita, öeldes asju stiili, et odav õlu on iga kodaniku põhiõigus jne. Sellised sarnasused on välja tulnud ka selle ma noortega vesteldes.

Juku06.03.2018 10:33
alkoholism on ka salgamise haigus. Alkoholismi põhjustest ja tagajärgedest tuleb avalikult rohkem rääkida, sellega peaks rahvastiku teadlikus haigusest tõusma.

Jep, nõustun kommenteerijaga. Salgamist on kahjuks pahatihti mitte ainult probleemiga inimese poolt. Ka igati terved ja mõõdukad ühiskonna liikmed ei taha pahatihti tunnistada, et alkoholiga probleeme ei ole ainult inimesel, kes seda igapäevaselt joob, võib-olla haiseb ning ei oma tööd ega kodu, vaid ka juba inimene, kellel esineb alkoholist tingitud mäluauke, pohmelli jne.

Üleüldiselt oli päris hea saade. Arvamusi oli seinast seina ja seekord aitas Beekmanni suhteliselt leebe, teaduspõhine ja poliitkorrektne toon vast osadel oponentidel leebuda. Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat, kuid hea oli näha, et arvamusi oli seinast seina. Oli ka reaalseid lahenduste pakkumisi ning kindlate murekohtade välja toomist. Viie palli süsteemis julgeksin panna 4+, täitsa kuulatav. 

Kallis lugeja, kui sa jõudsid nende ridadeni, siis palju õnne, suutsid läbi "seedida" üle 3500 sõna. Hetkel kaalun tõsiselt üle minna videote tegemisele või podcastidele. Äkki isegi raadiosaade? Mida arvad sina neist mõtetest? Avalda arvamust!  Seniks kuni Sa nende mõtetega rumineerid, jätan mängima ühe mõneti irooniliste sõnadega laulu. Jälle kirjutamiseni!