Laupäev, 11. veebruar 2017

Karistus, abi või ennetus?

Eelmisel nädalal püstitus meedias tugevalt teema, mida võtta ette roolijoodikutega? Kas neid karista ning kui jah, siis kuidas? 
Vähesel uurimisel selgub, et selle aasta jooksul (40 päeva) leidub näiteks Postimees-i uudisportaalis otsisõnale roolijoodik 6 erineva juhtumi uudised. Tuletaksin meelde siinkohal, et tegu on vaid meediakajastust saanud avastatud juhtumiga, ehk üldjuhul on roolijoodik tekitanud vähemalt märkimisväärset materiaalset kahju või jäänud vahele kriminaalse joobega mõne suurreidi käigus. Selline asjade käik ennustab, et keskmiselt korra nädalas saadab mõni roolijoodik korda mõne suurema sigaduse ning loota tuleb vaid, et mõne neist teele ei jää inimesi ette.

Joonis 1. 10. veebruaril õnnetuse põhjustanud roolijoodiku auto sisemus. Allikas Postimees.ee

Selles valguses oli minul isegi hea meel, kui kuulsin ideest hakata kasutama šokivangistust. See ei pruugi olla just parim lahendus, kuid vähemasti tõsiseid korrarikkujaid siis karistataks mingilgi viisil. Olgugi, et isiklikult peaksin kõige efektiivsemaks lubade ning liiklusvahendi konfiskeerimist. Auto äravõtmisel ei pea see esialgu olema isegi jäädav vara võõrandamine, vaid näiteks aastane katseperiood, pärast mida saaks isik oma sõiduvahendi tagasi. Korduval rikkumisel samas ei tohiks pikemat mõtlemist olla vaid isiku liiklusvahend tuleks koheselt ja jäädavalt võõrandada. 


Tasub mõelda, et joobes juhtimine pole siiski midagi mis saab juhtuda mõnikord ka poolkogemata tähelepanematusest või lohakusest nagu näiteks kiiruse ületamine, valesti parkimine vms. Joobes juhtimine, eriti kriminaalses joobes juhtumine on tegu, millele eelneb teadlik pahatihti pikemaajaline alkoholi tarbimine. Kõigil inimestel peaks olema piisavalt kõrge moraal, et ilma alkomeetriga eelnevalt kontrollimata ei minda rooli vähemalt 24 tundi enne viimase alkohoolse joogi tarbimist. Miks just 24 tundi, teatud joomisepisoodide puhul ei pruugi ka see aeg olla piisav, kuid pigem tasub rooli istumisega oodata rohkem kui vähem (parem karta kui kahetseda), sest pahatihti kiputakse oma joovet ning joodud koguseid alahindama ning kainenemine sõltub väga palju konkreetsetest oludest (tarbitud joogid, jookide kogus, tarbitud toit, tarbimise periood, tarbija sugu, kehakaal jne) Täpsemat infot joobeastmetest ja kainenemisele kuluvast ajast saab lugeda Alkoinfo.ee lehelt.
Joonis 2. Kainenemise kuluv aeg näidisisikute puhul. Allikas: Alkoinfo.ee

Kui nüüd jõuda aga šokivangistuse temaatikani, siis mitmed instantsid sealhulgas kohtupraktikud kui ka Riigikogu õiguskomisjon ei ole Justiitsministeeriumiga sugugi üksmeelsed. 

Riigikoguõiguskomisjon tahaks anda rohkem initsiatiivi kohtunikele ka prokuröridele, kes nagu selgub Postimehe artiklist, ei suuda omavahelgi selgusele jõuda, kas üks osapool peaks karmimaid karistusi sh vangistust rohkem määrama või teine osapool rohkem nõudma. 
Ka endised kohtusüsteemis töötanud isikud leiavad, et vangistamise asemel tuleks tegeleda rohkem ennetusega, et korra karistatud enam ei satuks uuesti joobes olekus rooli. Kuigi idee tundub hea, tekib küsimus, kas olukorras, kus politsei ressursse piiratakse niigi, selline lähenemine töötaks või kas üldse jätkuks võimalusi selle ellu viimisel. Võib-olla aitaks koostöö KOV-ide sotsiaaltöötajatega, kuid teadupärast on nendegi võimalused piiratud.

Teravama diskusiooni kahe osapoole (ministeeriumi ja õigussüsteemi) vahel tekitas advokaadi Indrek Sirgi intervjuu ja Urmas Reinsalu artili ilmumine. 

Nagu teistegi kohtupraktikute artikli, tõi ka Sirgi intervjuu välja poolehoiu mõõdukamale lahendusele. Sirk tõi välja, et paljudel juhtudel on roolijoodikutel juba kaugele arenenud alkoholism, mis vajab ravi. Autor väidab ka, et karmimad karistused ei hoia roolijoodikuid roolist eemal. Kahjuks ei viita ta kummalgi juhul, et millele toetuvad tema väited. Väitega, et mingil osal roolijoodikutel on alkoholism probleemiks ma nõustun, kuid kohati pole probleem mitte meditsiiniline vaid on kinni suhtumises ning tõekspidamistes. Antud juhul pole kahjuks ka mul võimalik oma arvamusi statistikaga toetada. 

Lõigus, kus intervjueerija kui ka intervjueeritav kahtlevad, kas positiivsete muutuste taustal oleks üldse mõttekas seadusi karmistada, tundub natuke naiivne. Võib tunduda natuke karmi käeline, kuid leian et probleemi leebumine ei tähenda automaatselt, et probleemiga võitlemises võiks stagneeruda, visata jalad niiöelda seinale ja nautida senise töö vilju. Kui tuuakse näide, et 20 aasta taguse ajaga on "kõik puhuvad" reidide käigus tabatud joobes juhtide arv vähenenud lausa 4 korda, siis on see küll hea näitaja, kuid võrreldes üldise eluoluga mitte midagi uskumatut. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, on paranenud on ka üldine teavitustöö tegemine, alkoholi tarbimine on üleüldiselt veidi mõõdukamaks ning mis seal salata, ka IT on arenenud sellisele tasemel, kus ühe klikiga on võimalik teada saada, kus puhumisreidi toimuvad, et neid siis vältida.

Järgnevat Sirgi välja öeldut pooldan kahe käega: "Mina usun, et olukorra paranemiseks on vaja üldhariduskoolide õppekavva lülitada ka liikluse ja alkoholiga seotud teemad, samamoodi ka tuleohutus ja üldine alkoholiga seotud riskide õpetus. Keskmine inimene ei oska adekvaatselt hinnata alkoholiga seotud riske ega ka seda, kuidas ja kui kaua alkohol talle mõju avaldab."
Jah, loomulikult on vaja panna suurt rõhku ennetustegevusele just noorte seas, sest just siis kujunevad väärtused mille järgi käitutakse suurem osa elust. Ennetustegevust on küll tehtud ka seni, kui enamasti väga ebakorrapäraselt ning see on sõltunud konkreetse kooli, omavalitsuse, MTÜ-de ja politsei koostööst. Regulaarsest mõistlikult rahastatud nn huvihariduse andmisest selles vallas rääkida ei saa.
Joonis 3. Politsei Tallinna Reaalkoolis lastele tundi andmas. Allikas: www.real.edu.ee

Kohtupraktikute kartusest jääda nn teiseks viiuliks tundub veidi paranoiline. Ministeeriumi eesmärk ei tundu olevat kohtupraktikute töö ära võtmine, vaid ebamäärasuse kaotamine teatud kuriteoliikidel. Väitele nagu antud hetkel tekkinud dialoog annaks kohtunikele mõista, et suurem osa kodanikest soovivad roolijoodikutele karmimaid karistusi, saab anda vastuse vaid aeg. Isiklikult mul sellesse kahjuks usku pole, kuna kohati on ühiskonnas muutunud juba naljaks tõsiasi, et paljudel kordadel on saanud inimkannatanuga lõppenud õnnetuse põhjustajad vähem karistada, kui näiteks riigilt või ettevõttelt raha varastanud isikud.

Jõuamegi Urmas Reinsalu ERR-is ilmunud artiklini, mis oli vastuseks Indrek Sirk-i intervjuule. Oi Urmas see oli justkui alles eile, kui sa alles kirjaliselt mul hambus olid (tegelikult on läinud lausa nädal). Selle pärast kisuksin alustuseks vanad haavad lahti ja tuletaksin meelde Reinsalu päev varem Delfis avaldatud alkoholipiirangute suhtes kriitilist kirjutist, mille kohta nagu võib-olla juba aru saite, samuti pika postituse tegin. Selles valguses tundub käesolevalt vaatluse all olev artikkel äärmiselt irooniline.

Toon paar väljavõtet Reinsalu artiklitest.
ERR-is kirjutas Reinsalu:
"Indrek Sirk tõdeb oma intervjuus, et joobes juhtidele on karistusest tõhusam vahelejäämise hirm. Kui nii tõesti on, siis oli viga ka esmakordse raskes joobes juhtimise kriminaliseerimine. Ning üldse võiks joobes juhtimise teatud tingimustel täielikult kuritegude hulgast välja arvata.

Ükski normaalne riik seda ei tee. Raskes joobes sõidukijuhtimine ohustab kõigi inimeste vabadust elada oma elu. Kui joodik meid surnuks sõidab, siis pole meil ühtki vabadust alles."

Samas päev varem kirjutas Reinsalu Delfis järgnevat:
"Keelud ja piirangud on ohtlikud asjad, vabas ühiskonnas peavad nad olema võimalikult kitsalt ja eesmärgipäraselt määratletud. Vabadus tähendab igale indiviidile ka vabadust teha vale valik. Kui me ehitame keeldudega vaid ülevaltpoolt paika pandud õigete valikute ühiskonna, siis on selle nimi kasarmu. Kirjanik Saul Bellow on öelnud, et meil on võimalus elada vanglas või maailmas täis ohte."

Oota, mida?! Jääb mulje, nagu oleks kirjutised tehtud kahe erineva autori poolt või on autor lihtsalt ära unustanud mida ta eelmine päev ütles/kirjutas. Ühel päeval tahaks minister murda justkui kõik alkoholiga seotud piirangud ning järgmisel panna vangi kõik kes alkoholiga üle piiri on läinud ja rooli istunud. Olgu, ma saan aru, et võib-olla Reinsalu arust on roolijoodikute vangi panek võimalikult kitsas ja eesmärgi pärane määratlus: "jääd teatud arv kordi teatud suuruses joobega autoroolis vahele - paneme sulle roolijoodiku sildi külge ja viskame vangi." Seda mis enne oli, ei näi Reinsalu üldse arvestavat. Must ja valge. Hea ja halb alkoholism. Halb joodik kes rooli istub, hea joodik kes ei istu. 

Ma nõustun Reinsaluga küll väite kohalt mis ütleb, et liiga tihti ei määrata roolijoodikutele karmimat karistust ka korduva rikkumise puhul, kuid võtta abistavaks meetodiks ainult vangi panek ei pruugi siinkohal olla õige. Käsikäes võiksid käie vajadusel karmim karistamine, kuid siiski peamiselt suur ennetav töö noorte ja miks mitte vajadusel ka täiskasvanutega. Kui läheks väga hästi, siis ühiskonna alkoholikriitilisemaks ja mõõdukamaks muutumisel, võib-olla väheneks roolijoodikute ja sellest tulenevalt ka karmima karistamise vajadus?

Üks lause on veel Urmase kirjutises, mis koledasti vaevab: "Senised uuringud näitavad, et sõltuvusravi programmid on kõige tõhusamad just vanglas." Urmas, nagu mõlemale Indrekule (Indrek Sirgile kui ka minule), ei tundu ka sulle viitamine meeldivat. Kui ma nende uuringutega millele antud tekstis kahjuks viidatud ei ole, saaksin ennast kurssi viia siis võib-olla oleksin ma teist meelt, kuid lähtudes informatsioonist millega olen seni kokku puutunud, julgen arvata, et vangla ei ole kõige efektiivsem koht ravi läbi viimiseks. 
Jah, kui võtta ravist osavõtmise kontekstis (need kes on nõus ravile minema, sest ravile suunamine toimub vaba tahte alusel.) võib-olla tõesti efektiivse asjaga, sest kinnipidamisasutuses pole inimestel nagunii kuskile minna, ning ka enamus nagu Urmas ütles "vabadus valedele valikutele" ehk pahedele nagu alkohol ja narkootikumid on piiratud. Suur aga selle juures on see et me ei saa tervet ühiskonda muuta vanglaks, mis saab ravil käinutest pärast vanglat? Kuidas garanteerida, et endine alkohoolik uuesti vanade harjumuste kütke ei lange?
Peamiselt ei pöördu sõltuvuse juurde tagasi endised sõltlased sh alkohoolikud, kelle ravi, sellele pöördumine ja pärastine keskkond on olnud toetav ning mis peamine ravile pöördunu on ise siiralt soovinud leida abi ning muuta oma elustiili. Inimese mõttemaailmas on senised tõekspidamised ringi joondunud ning inimene soovib elada paremat, tervemat ja sõltuvuse vaba elu. Üsna võimatu on panna inimesi muutma oma tõekspidamisi vanglas toimuva sõltuvusraviga. Sõltuvusravi ja selle kitsaskohtade kohta Eesti karistussüsteemis võite saada aimu RAKE 2016 aasta uurimusest ja sellel põhinenud esitlusest.
Lisaks tahaksin ära mainida, et minu senise arusaama kohaselt on vanglates töötavad sõltuvusravi osakonnad alamehitatud ning alarahastatud juba hetkelgi, mis saaks veel siis kui hakkaksime saatma massiliselt roolijoodikuid sinna ravile? Ma ei ütle et ei tasuks proovida, aga palun siinkohal Justiitsministeeriumit sellisel juhul vanglatele ka ressursse juurde anda!

Õh, postitus tuli ka seekord jõle pikk. Kõigile neile, kes suutsid eelneva kõik läbi lugeda, annan preemiaks ka natukene absurdihuumorit. Nimelt avastasin eile EPL-ist/Delfist intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. Kui ma selle lahti võtsin, siis lehekülje reklaamikujundus oli olenemata minu reklaamiblokeerijadest ääretult "vaimukas", ma ei imestaks kui väljaande reklaamiosakond seda meelega ei teinud. Igatahes, siin see on:
Joonis 4. Mis sammastel püsib Eesti püsti?
Lõpetuseks üks muusikaline kanal, mille saatel saate võib-olla isegi "ühiskonnakriitilisi blogipostitusi "kirjutada. Olge rõõmsad, kained ja jälle lugemiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar